neljapäev, 5. august 2010

Teksaseelik


Kõigepealt suur tänu Suvile ja Sirlile, kes minu küsimise peale, et mida Eesti Naise käsitöörubriigis kõige rohkem näha soovitakse, vastasid vastavalt et laste väikseks jäänud riiete ümbertegemist ja teksapükstest seeliku tegemist.
Augusti Eesti Naises on tänu neile juhend kuidas lapse lühikeseks jäänud, kuid keskohast veel parajatest teksapükstest seelik teha. Ja eks augusti lõpp ole ju ka see aeg, kui tuleb lapse kapis kerge inventuur teha ja imestada, kui palju laps suvega kasvanud on. Ja nagu ma olen oma saleda lapse pealt tähele pannud, siis enne, kui püksivärvli pingutuskummi täitsa järele saab lasta on pükste sääred juba lühikeseks jäänud, seega pikendaks püksest seeliku tegemine rõiva kasutusaega. Ja tegelikult saab ju ka igasugu teist sorti pükse samamoodi ära kasutada. Ja leida väljundi ka oma enda alt-nii-laiade teksade jaoks.
Kunagi tegin ma omale taolise pika seeliku, aga selle jaoks on vaja kaks paari sobivaid teksaseid. Minu seelik sai tookord tehtud siis minu enda ja Andrese pükstest, mis kogemata värvitooni poolest täspselt sobisid.
Igal juhul, kui kellelgi soov lapsele samasugust seelikut teha aga ei tea täpselt kuidas, siis Eesti Naise augusti numbris on pildiline juhend. See seelik on nüüd aga üks Maibriti lemmikutest:)
PS. Pildistamise ajal sadas vihma, nagu kampsuni pealt näha:)


reede, 2. aprill 2010

Kannusoojendaja


Mõni aeg tagasi sain ma Andrese vanatädilt kastitäie Siluette ning Nõukogude Naise mustrilehti. Ma olin selle varanduse üle nii õnnelik ja veetsin mitu kena õhtupoolikut neid lapates ja järjestades. Kui Siluettides võlub mind kõige enam elegantne moejoonis ja ka teatud perioodide moejoon üldiselt, siis Nõukogude Naise mustrilehed panid mind ahhetama oma imeliste tikandikavanditega. Ma pole just kõige agaram tikkija aga vaatamata sellele tärkas neid mustrilehti imetledes minus vastupandamatu soov tikkida. Ja kuigi oma unelmates tikiksin ma omale suure laudlina ja kümneid padjakatteid, siis jäin realistlikuks ja rahuldasin oma suurt tikkimissoovi pisut väiksema tööga.
Nii et tuli kohvikannusoojendaja. Vaatamata sellele, et ma aastaid tagasi tegin mitmeid kannusoojendajaid kingiks, pole mul endal siiani ühtegi aga vajadus on kogu aeg olemas. Kuigi mul oli juba ammusest ajast üks "töötav" kannusoojendaja mudel olemas, ei tundunud see nüüd enam üldse nii ideaalne. Sestap läksin tagasi vana hea lapiku soojendaja lõike juurde tagasi. Pealegi annab sellisel lapikul palju paremini igasugu käsitöötehnikaid eksponeerida.
Ja soojendajad on selles ja mitte teises blogis seetõttu, et need on õmmeldud pükstest, päevasärgist ja kardinatest. Tikandimustergi on vana - 76 aasta Nõukogude Naises oli see motiiv osa ühest suurest sallitikandist.
Mina ei hakanud aga emadepäevani ootama vaid kinkisin kannusoojendaja juba emale ära:) Punase-sinise kardinatest tehtu jätsin aga endale, kuna see nii hästi mu Taika nõudega sobib.
Presskannusoojendaja valmistamisjuhend on värskes aprilli Eesti Naises:)


teisipäev, 9. märts 2010

T-särgi sussid


Taaskasutusteema on mulle endiselt äärmiselt südamelähedane, vaatamata sellele, et selle blogi postitused nii harvad on.
Märtsi Eesti Naisesse tegin T-särgi sussid. Kunagi väga ammu, 5. klassis, kui meil käsitöötunnid algasid, siis üheks esimeseks kudumistööks olid sussid. Esimeseks ülesandeks oli vaja minna Viru tänava pudupoodi ja osta paksu punast sünteetilist lõnga. Oli ainult punast. Sussid tulid ausad. Kinkisin need oma õele jõuludeks ja aastaid hiljem kandis neid isegi minu õe peigmees, kui ta remonti tegi. See oli tore vaatepilt, sest sussidel olid ka kelmikad tutid peal :) Lõpuks leidsid need pahtlised ja värvised sussid oma viimse puhkepaiga ikkagi prügikonteineris aga vaatamata oma pikale eale ning katsumustele ei olnud sussides ainumastki auku. Sünteetika ju ei idane ega mädane, nagu mu ema ikka ütleb.
Sellise anatoomiaga susse olen ma näinud siin ja seal laatadel ja külas, nii et nende susside ülesehitust võib vist juba rahvakunstiks pidada.
Minu eesmärk oli aga jälle selle taaskasutuse teema propageerimine (mitte et sellest vähe räägitakse, aga noh, pele rääkimise oleks ju ka tegusid või siis tegevusjuhendeid vaja). Ja kuna möödunud majanduslik õitsenguaeg jättis endast maha ka tohutul hulgal reklaamsärke (igal üritusel ja tootel ja kampaanial pidi ju loomulikult olema oma T-särk!), siis ma ikka otsin neile järjest kasutust.
Ja kui teil pole parasjagu majapidamisse ühtegi sussipaari vaja, siis kuduge ühest T-särgist kasvõi üks pajalapp - selline taaskasutamine mõjub enesetundele nii hästi. Kohe selline tunne tekib, nagu oleks kellelegi midagi head teinud. Uskuge mind :)

pühapäev, 10. jaanuar 2010

Maibriti jõulukleit


Päev enne Maibriti jõulupidu konstanteerisin fakti, et tal pole ühtegi päriselt pidulikku kleiti, mida selga panna. Ma olin talle jõulupeo etenduseks küll lumehelbekese seeliku õmmelnud, aga kleiti mitte. Ettevalmistused olid küll tehtud - roosa kangaski linnast ostetud, aga päevad enne jõulu lähevad teadagi mitu korda kiiremini ja lisaks olin ka haige, nii et kleidi õmblemiseni jõudsin alles viimasel minutil. Võtsin Siluetist lõike, lõikasin tükid välja, traageldasin kokku ja proovisin Maibritile selga - ja oh neid pisaraid! Preilile ei meeldinud ei kangas ega lõige.... Kuna see lõige oli tõesti üsna kummaline ja ma isegi polnud temast proovimise hetkel väga vaimustunud, siis otsustasin kiirelt uues kangast ja uue lõikega kleidi teha. Mul on küll palju kangaid kapis aga mitte selliseid, millest võiks lapsele pidulikk kleiti teha. Seega läks käiku üks hiigelsuur toorsiidist seelik, mille ma ühest meie oma valla kaltsukast ostsin. Kujutage ette, et meil pole vallas bensiinijaama ega apteekigi, aga on üks väga lahe, kuurist tehtud kaltsukas :)
Ühesõnaga - enne uue kleidi õmblemist võtsin Maibritilt allkirja, et kangas ja lõige sobivad, sest kolmandat kleiti ma poleks enam jõudnud sel õhtul teha.
Hommikuks oli kenasti kleit valmis. Kahjuks selgus aga lasteaias, et peale etendust kostüüme ei vahetata ja kogu üritus ollakse lumehelbekese outfitis, seega jäi kleit sellel õhtul selga panemata :) Küll aga nägi kleiti meie kodu jõuluvana! Maibritile meelib kleit väga, tänaseks pildistamiseks oli ta väga heal meelel nõus jälle seda selga panema. Ma ise olen ka rahul. Ja ei suuda aru saada, kuidas osad inimesed saadavad sellisest kangast asju taaskasutusse..... Sest see seelik oli sisuliselt üks suur ristkülik, mis oli volditud ja värveldatud. Ja mul jäi kangast ülegi :)
Ahjaa - lõige ajakirjast Moda 2/2006.