Taaskasutusteema on mulle endiselt äärmiselt südamelähedane, vaatamata sellele, et selle blogi postitused nii harvad on.
Märtsi Eesti Naisesse tegin T-särgi sussid. Kunagi väga ammu, 5. klassis, kui meil käsitöötunnid algasid, siis üheks esimeseks kudumistööks olid sussid. Esimeseks ülesandeks oli vaja minna Viru tänava pudupoodi ja osta paksu punast sünteetilist lõnga. Oli ainult punast. Sussid tulid ausad. Kinkisin need oma õele jõuludeks ja aastaid hiljem kandis neid isegi minu õe peigmees, kui ta remonti tegi. See oli tore vaatepilt, sest sussidel olid ka kelmikad tutid peal :) Lõpuks leidsid need pahtlised ja värvised sussid oma viimse puhkepaiga ikkagi prügikonteineris aga vaatamata oma pikale eale ning katsumustele ei olnud sussides ainumastki auku. Sünteetika ju ei idane ega mädane, nagu mu ema ikka ütleb.
Sellise anatoomiaga susse olen ma näinud siin ja seal laatadel ja külas, nii et nende susside ülesehitust võib vist juba rahvakunstiks pidada.
Minu eesmärk oli aga jälle selle taaskasutuse teema propageerimine (mitte et sellest vähe räägitakse, aga noh, pele rääkimise oleks ju ka tegusid või siis tegevusjuhendeid vaja). Ja kuna möödunud majanduslik õitsenguaeg jättis endast maha ka tohutul hulgal reklaamsärke (igal üritusel ja tootel ja kampaanial pidi ju loomulikult olema oma T-särk!), siis ma ikka otsin neile järjest kasutust.
Ja kui teil pole parasjagu majapidamisse ühtegi sussipaari vaja, siis kuduge ühest T-särgist kasvõi üks pajalapp - selline taaskasutamine mõjub enesetundele nii hästi. Kohe selline tunne tekib, nagu oleks kellelegi midagi head teinud. Uskuge mind :)
