pühapäev, 14. august 2011

Kiirtuuning


Tavaliselt lähenen ma kangaste taaskasutamisele nii, et harutan originaaleseme tükkideks ja lõikan lõike järgi uued tükid välja. Vahel harva olen ka originaalõmblused alles jätnud ja siit-sealt krookinud või kokku võtnud, näiteks Eesti Naise heegeldatud passega pluus, aga selline viis on minu puhul pigem haruldane.
Aga hiljuti leidsin ma ühe armsa ameerika tüdruku blogi, kes oma rõõmsa meele ja nutikusega inspireeris mindki oma ümbertegemist ootavad asjad (murdosa neist siiski) välja võtma ja neid natuke kohendama.

Kõigepealt võtsin välja ühed püksid, mis saadud minu õe käest peale seda kui me koos kirbukal kauplemas käisime ja need letile jäid. "Enne" pilti mul neist kahjuks pole, aga võin öelda, et tegu oli väga pikkade ja alt laienevate pükstega. Võtsin siis eelnimetatud blogist eeskuju ja hakkasin aga julgelt pükse kitsamaks tegema. Päris täpselt ma juhendit küll ei jälginud, ma kasutasin ikka joonlauda ka ja kriiti. No ja tegelikult polegi ju säärte kitsamaks tegemise jaoks mingit juhendit vaja, eks. Ainult inspiratsiooni!
Allääre kantisin originaaläärega ära. Ma olen nende pükstega väga-väga rahul! Sest ma soovisin omale just selliseid halle kitsaid teksasid:) Kui külje pealt vaadata, siis saab ju tegelikult aru küll, et midagi on sisse võetud ja alguses see mind pisut häiris. Kuid siis ma mõtlesin, et kui keegi juhtub seda tähele panema, siis on see ju pigem positiivseks eeskujuks, sest üks paar pükse on jälle uuele elule aidatud :)

Siis võtsin käsile kaks pluusikest, mis ma soetasin kevadel Pürksi kultuurimajas toimunud riidemüügilt. Siin Läänemaal on nende sekkaritega üldse väga hästi - juba Haapsalus on kolm Samaariat, siis on meie oma vallas, teel lasteaeda, üks lahe sekkari-kuur. Ja siis veel need kultuurimaja laadad, kus ma vaid küll üks kord olen käinud aga lähen edaspidi kindlasti veel. Kõige parem on tegelikult just see sekkari-kuur (Hosby külas, peale Noarootsi kirikut ja kurvi, kollase maja juures, kui keegi juhtub siiakanti :) ), sealt ma olen leidnud ikka päris vintage'i ka, rääkimata ilusatest lillelistest kleitidest või siidpluusidest.
Aga asja juurde. Et siis mummuline pluus oli väga-väga suur ja võtsin ta algul lihtsalt külgedelt sisse. Aga mina, kui õmbleja tütar, ei saanud ikkagi leppida sellega, et rinnavolt jäi kuhugi naba kanti. Kuna seda rinnavolti tegelikult nagu üldse vaja poleks olnud, siisharutasin küljed uuesti lahti, lasin voldi lahti, õmblesin küljed jälle kokku ja tasandasin allääre.



Rohelise pluusikesega oli veel lihtsam, sellel võtsin ka küljed kokku. Tagumisse tunnelise panin originaalpaela asemele kummi, et oleks mugavam.




Kokkuvõtteks ütleksin, et selline kiirmeetodil tuunimne on lahe küll ja teatud asjade puhul saab seda täitsa edukalt rakendada. Nii et sirvige Lizzie blogi ja inspireeruge ka!