pühapäev, 14. august 2011

Kiirtuuning


Tavaliselt lähenen ma kangaste taaskasutamisele nii, et harutan originaaleseme tükkideks ja lõikan lõike järgi uued tükid välja. Vahel harva olen ka originaalõmblused alles jätnud ja siit-sealt krookinud või kokku võtnud, näiteks Eesti Naise heegeldatud passega pluus, aga selline viis on minu puhul pigem haruldane.
Aga hiljuti leidsin ma ühe armsa ameerika tüdruku blogi, kes oma rõõmsa meele ja nutikusega inspireeris mindki oma ümbertegemist ootavad asjad (murdosa neist siiski) välja võtma ja neid natuke kohendama.

Kõigepealt võtsin välja ühed püksid, mis saadud minu õe käest peale seda kui me koos kirbukal kauplemas käisime ja need letile jäid. "Enne" pilti mul neist kahjuks pole, aga võin öelda, et tegu oli väga pikkade ja alt laienevate pükstega. Võtsin siis eelnimetatud blogist eeskuju ja hakkasin aga julgelt pükse kitsamaks tegema. Päris täpselt ma juhendit küll ei jälginud, ma kasutasin ikka joonlauda ka ja kriiti. No ja tegelikult polegi ju säärte kitsamaks tegemise jaoks mingit juhendit vaja, eks. Ainult inspiratsiooni!
Allääre kantisin originaaläärega ära. Ma olen nende pükstega väga-väga rahul! Sest ma soovisin omale just selliseid halle kitsaid teksasid:) Kui külje pealt vaadata, siis saab ju tegelikult aru küll, et midagi on sisse võetud ja alguses see mind pisut häiris. Kuid siis ma mõtlesin, et kui keegi juhtub seda tähele panema, siis on see ju pigem positiivseks eeskujuks, sest üks paar pükse on jälle uuele elule aidatud :)

Siis võtsin käsile kaks pluusikest, mis ma soetasin kevadel Pürksi kultuurimajas toimunud riidemüügilt. Siin Läänemaal on nende sekkaritega üldse väga hästi - juba Haapsalus on kolm Samaariat, siis on meie oma vallas, teel lasteaeda, üks lahe sekkari-kuur. Ja siis veel need kultuurimaja laadad, kus ma vaid küll üks kord olen käinud aga lähen edaspidi kindlasti veel. Kõige parem on tegelikult just see sekkari-kuur (Hosby külas, peale Noarootsi kirikut ja kurvi, kollase maja juures, kui keegi juhtub siiakanti :) ), sealt ma olen leidnud ikka päris vintage'i ka, rääkimata ilusatest lillelistest kleitidest või siidpluusidest.
Aga asja juurde. Et siis mummuline pluus oli väga-väga suur ja võtsin ta algul lihtsalt külgedelt sisse. Aga mina, kui õmbleja tütar, ei saanud ikkagi leppida sellega, et rinnavolt jäi kuhugi naba kanti. Kuna seda rinnavolti tegelikult nagu üldse vaja poleks olnud, siisharutasin küljed uuesti lahti, lasin voldi lahti, õmblesin küljed jälle kokku ja tasandasin allääre.



Rohelise pluusikesega oli veel lihtsam, sellel võtsin ka küljed kokku. Tagumisse tunnelise panin originaalpaela asemele kummi, et oleks mugavam.




Kokkuvõtteks ütleksin, et selline kiirmeetodil tuunimne on lahe küll ja teatud asjade puhul saab seda täitsa edukalt rakendada. Nii et sirvige Lizzie blogi ja inspireeruge ka!

reede, 17. juuni 2011

Kapp ja laud

Mina tööhoos, eelmisel suvel

Peale seda, kui me olime omale selle maja, kus me praegu elame, ostnud, arvas Andres, et ma võiksin minna restaureerimiskursusele. Sest sellist mõnusat vana mööblit oli siin nii mõnigi tükk. Mina muidugi oli väga igasuguste kursuste aldis ja nii läksingi ma Tallinna Rahvaülikooli restaureerimiskursusele. See oli küllaltki inspireeriv ning andis julguse ise liivapaber või värvieemaldi kätte võtta ja ühele vanale mööblitükile nendega läheneda. Ühtlasi sain ka aimu, kui tohtult aeganõudev üks korralik restaureerimistöö võib olla. Nii et vaatamata mõningatele teadmistele jäid meie vanad kapid-lauad kuuri alla paremaid aegu ootama, sest ei viitsinud mina neid lihvida ja poleerida, missest, et oli natuke julgust ja natuke inspiratsiooni.

Kapp enne

Aga eelmise suve lõpus, kui mul enam tõesti mitte kuhugi polnud oma köögiasju panna ja polnud ka aega ega viisimist kuhugi mööblipoodi või vanavara poodi minna, otsustasime ühe vana kapi kuuri alt välja tuua ja vaadata, et mis temaga teha. Alguses olin ma muidugi väga entusiastlik, nagu mulle ikka kombeks, ning pahtlilabida-soojapuhuriga sai ikka tunde järjest mässatud. Pärast olid käed täitsa kanged kohe. Peale seda, kui minu esialgne optimism pisut lahtus, võttis Andres ohjad üle. Liimis mõne liistu kinni ja pahteldas ja tegi igasugu muid parandustöid, mida mina küll ei oskaks teha. Ja noh, algul tundus kogu see töö ikka palju lihtsam. Tegelikult oli värvi eemaldamine kõige lihtam töö. Samas ei tahtnud ma mingil tingimusel, et sellest kapist tuleks üks väga sile ja "nagu uus" kapp. Ma tahtsin, et aja jäljed jääksid ilusti näha. Ja jäid ka. Kui kapp oli natuke toas seisnud, kuivas isegi mõni pragu sisse. Na nüüd proovis ka koer natuke kapi küljes hammast. See kõik mulle sobib. Kui mul oleks selline elamine, kus kõik on sile ja hele, siis ma ausalt öeldes polekski seda kappi värvinud vaid olekski sellise sigrimigri jätnud, nagu ta peale pahtli-kuumapuhuri tööd oli. Aga kuna mul sellist elamist ei ole, siis oli vaja, et kapp oleks värvitud.
Värviga oli pikk kaalumine - lõpuks jäin oma lemmiktooni - sinise- juurde. Andres valis tegelikult värvi. Et kapp väga üksikuks ei jääks, siis värvisime ka mõned riiulid siniseks ja üldse tirisin kõik sinised asjad kappidest välja. Kokkuvõttes jäin ma selle asjaga täitsa rahule.

Kapp pärast - see süütu ilmega tegelane on vastutav äranäritud kapinurga eest :)

Laud enne

Köögilaud ei seisnud meil mitte kuuri all vaid oli kasutuses, kuna meie eelmine, ümmargune laud, ei mahtunud peale väikest köögi ümbertõstmist enam kööki ja me pidime kasutusele võtma veidi väksema laua. See oli kaetud pruuni põrandavärviga ja plaan ta sellest vabastada oli pikka aega tegemata tööde nimekirjas. Seniks olin aga sunnitud laudlina kasutama, sest see pruun laud oli ikka sünge. Ja oleks ma siis teadnud, et laua kordategemine võtab Andresel vaid ühe päeva, oleks ma ehk rohkem talle seda meelde tuletanud ja poleks põhjust olnud mitu aastat oodata. Igal juhul ei jõudnud ma teda ära kiita, kui ühel hommikul kööki minnes enam lauda eest ei leidnud ja kuulsin selle asemel õuest mõnusat lihvimismasina häält. Koolis õpetati küll, et lihvida tuleb käsitsi ja piki puu süüd, aga ma jätsin selle teadmise targu endale. Sest tulemus oli super! Laua jalad said valgeks värvitud, et oleks natuke helgem. Lauaplaat ja sahtel said omale ühe vaha-linaõli seguse katte. Selle möksi ostsin ma Majatohtrist ja koostiselt on ta selline, et põhimõtteliselt võiks seda ka röstsaiale määrida :)

Lauaplaat pärast
Kogu laud päras
t

Ma olen väga-väga meie lauaga rahul ja nii õnnelik, et ma olen lõpuks vabanenud sellest laudlinaorjusest. Nüüd saan siis kapist välja võtta kõik need väiksed linikukesed, mida ma varmalt Samaariast olen kokku ahminud:)
Peaaegu et söödav möks, laual ja purgis


pühapäev, 13. märts 2011

Vanaema tehtud mantel


Seekord lehvitan siin võõraste sulgedega. Selle mantli tegi minu ema oma vanast mantlist. Kuna kangas oli imepehme ja kerge, siis oleks olnud suur raiskamine see manetel vaid kulunud varrukaotste ja nööpaukude pärast lihtsalt ära visata. Lisaks on taaskasutatud ka mantli soojendus. Kuna ema vatiini ei tahtnud panna, kasutas ta soojenduseks ära ühe oma peenvillase peetud kampsuni. Sellistest õhukestest villastest kampsunitest saab väga hea ja õhukese "vatiini", seetõttu on minugi panipaika neid nii mõnedki kogunenud, et "äkki läheb vaja" :)




Mantli tegumoe mõtlesime emaga kahepeale välja, mina aina lugesin emale sõnu peale, et "vaata et liiga lai ei tule" :) . Tuli just selline nagu ma unistasin ja tõesti kahju, et see mulle selga ei mahu :) Kusjuures ema mantel oli pikk ja lai kuid ometigi tuli kangast vaevalt-vaevalt välja. Algul oli plaan ka äravõetav kapuus teha aga selleks enam kangast ei jagunudki.
Kuna aga see talv on üsna külm olnud, siis on mantel kenasti riidepuu peal soojemaid ilmasid oodanud. Varrukad on tehtud spetsiaalselt pikemad, et oleks ikka kasvuruumi ka. Nüüd tahan ma Maibritile teha ühe sulgkerge mohäärkampsuni ka, et siis mahub see kenasti mantli alla ja annab lisasooja. Ema mul ikka räägib, et garderoobis peaks olema ikka üks õhuke mohäärkampsun, sest see on mantli alla pannes nagu keskküte :)
PS. Pildil on ka vihje ühele osale aprilli EN käsitöörubriigis ;)