reede, 17. juuni 2011

Kapp ja laud

Mina tööhoos, eelmisel suvel

Peale seda, kui me olime omale selle maja, kus me praegu elame, ostnud, arvas Andres, et ma võiksin minna restaureerimiskursusele. Sest sellist mõnusat vana mööblit oli siin nii mõnigi tükk. Mina muidugi oli väga igasuguste kursuste aldis ja nii läksingi ma Tallinna Rahvaülikooli restaureerimiskursusele. See oli küllaltki inspireeriv ning andis julguse ise liivapaber või värvieemaldi kätte võtta ja ühele vanale mööblitükile nendega läheneda. Ühtlasi sain ka aimu, kui tohtult aeganõudev üks korralik restaureerimistöö võib olla. Nii et vaatamata mõningatele teadmistele jäid meie vanad kapid-lauad kuuri alla paremaid aegu ootama, sest ei viitsinud mina neid lihvida ja poleerida, missest, et oli natuke julgust ja natuke inspiratsiooni.

Kapp enne

Aga eelmise suve lõpus, kui mul enam tõesti mitte kuhugi polnud oma köögiasju panna ja polnud ka aega ega viisimist kuhugi mööblipoodi või vanavara poodi minna, otsustasime ühe vana kapi kuuri alt välja tuua ja vaadata, et mis temaga teha. Alguses olin ma muidugi väga entusiastlik, nagu mulle ikka kombeks, ning pahtlilabida-soojapuhuriga sai ikka tunde järjest mässatud. Pärast olid käed täitsa kanged kohe. Peale seda, kui minu esialgne optimism pisut lahtus, võttis Andres ohjad üle. Liimis mõne liistu kinni ja pahteldas ja tegi igasugu muid parandustöid, mida mina küll ei oskaks teha. Ja noh, algul tundus kogu see töö ikka palju lihtsam. Tegelikult oli värvi eemaldamine kõige lihtam töö. Samas ei tahtnud ma mingil tingimusel, et sellest kapist tuleks üks väga sile ja "nagu uus" kapp. Ma tahtsin, et aja jäljed jääksid ilusti näha. Ja jäid ka. Kui kapp oli natuke toas seisnud, kuivas isegi mõni pragu sisse. Na nüüd proovis ka koer natuke kapi küljes hammast. See kõik mulle sobib. Kui mul oleks selline elamine, kus kõik on sile ja hele, siis ma ausalt öeldes polekski seda kappi värvinud vaid olekski sellise sigrimigri jätnud, nagu ta peale pahtli-kuumapuhuri tööd oli. Aga kuna mul sellist elamist ei ole, siis oli vaja, et kapp oleks värvitud.
Värviga oli pikk kaalumine - lõpuks jäin oma lemmiktooni - sinise- juurde. Andres valis tegelikult värvi. Et kapp väga üksikuks ei jääks, siis värvisime ka mõned riiulid siniseks ja üldse tirisin kõik sinised asjad kappidest välja. Kokkuvõttes jäin ma selle asjaga täitsa rahule.

Kapp pärast - see süütu ilmega tegelane on vastutav äranäritud kapinurga eest :)

Laud enne

Köögilaud ei seisnud meil mitte kuuri all vaid oli kasutuses, kuna meie eelmine, ümmargune laud, ei mahtunud peale väikest köögi ümbertõstmist enam kööki ja me pidime kasutusele võtma veidi väksema laua. See oli kaetud pruuni põrandavärviga ja plaan ta sellest vabastada oli pikka aega tegemata tööde nimekirjas. Seniks olin aga sunnitud laudlina kasutama, sest see pruun laud oli ikka sünge. Ja oleks ma siis teadnud, et laua kordategemine võtab Andresel vaid ühe päeva, oleks ma ehk rohkem talle seda meelde tuletanud ja poleks põhjust olnud mitu aastat oodata. Igal juhul ei jõudnud ma teda ära kiita, kui ühel hommikul kööki minnes enam lauda eest ei leidnud ja kuulsin selle asemel õuest mõnusat lihvimismasina häält. Koolis õpetati küll, et lihvida tuleb käsitsi ja piki puu süüd, aga ma jätsin selle teadmise targu endale. Sest tulemus oli super! Laua jalad said valgeks värvitud, et oleks natuke helgem. Lauaplaat ja sahtel said omale ühe vaha-linaõli seguse katte. Selle möksi ostsin ma Majatohtrist ja koostiselt on ta selline, et põhimõtteliselt võiks seda ka röstsaiale määrida :)

Lauaplaat pärast
Kogu laud päras
t

Ma olen väga-väga meie lauaga rahul ja nii õnnelik, et ma olen lõpuks vabanenud sellest laudlinaorjusest. Nüüd saan siis kapist välja võtta kõik need väiksed linikukesed, mida ma varmalt Samaariast olen kokku ahminud:)
Peaaegu et söödav möks, laual ja purgis