T-särgi sussid

Taaskasutusteema on mulle endiselt äärmiselt südamelähedane, vaatamata sellele, et selle blogi postitused nii harvad on.
Märtsi Eesti Naisesse tegin T-särgi sussid. Kunagi väga ammu, 5. klassis, kui meil käsitöötunnid algasid, siis üheks esimeseks kudumistööks olid sussid. Esimeseks ülesandeks oli vaja minna Viru tänava pudupoodi ja osta paksu punast sünteetilist lõnga. Oli ainult punast. Sussid tulid ausad. Kinkisin need oma õele jõuludeks ja aastaid hiljem kandis neid isegi minu õe peigmees, kui ta remonti tegi. See oli tore vaatepilt, sest sussidel olid ka kelmikad tutid peal :) Lõpuks leidsid need pahtlised ja värvised sussid oma viimse puhkepaiga ikkagi prügikonteineris aga vaatamata oma pikale eale ning katsumustele ei olnud sussides ainumastki auku. Sünteetika ju ei idane ega mädane, nagu mu ema ikka ütleb.
Sellise anatoomiaga susse olen ma näinud siin ja seal laatadel ja külas, nii et nende susside ülesehitust võib vist juba rahvakunstiks pidada.
Minu eesmärk oli aga jälle selle taaskasutuse teema propageerimine (mitte et sellest vähe räägitakse, aga noh, pele rääkimise oleks ju ka tegusid või siis tegevusjuhendeid vaja). Ja kuna möödunud majanduslik õitsenguaeg jättis endast maha ka tohutul hulgal reklaamsärke (igal üritusel ja tootel ja kampaanial pidi ju loomulikult olema oma T-särk!), siis ma ikka otsin neile järjest kasutust.
Ja kui teil pole parasjagu majapidamisse ühtegi sussipaari vaja, siis kuduge ühest T-särgist kasvõi üks pajalapp - selline taaskasutamine mõjub enesetundele nii hästi. Kohe selline tunne tekib, nagu oleks kellelegi midagi head teinud. Uskuge mind :)

Maibriti jõulukleit

Päev enne Maibriti jõulupidu konstanteerisin fakti, et tal pole ühtegi päriselt pidulikku kleiti, mida selga panna. Ma olin talle jõulupeo etenduseks küll lumehelbekese seeliku õmmelnud, aga kleiti mitte. Ettevalmistused olid küll tehtud - roosa kangaski linnast ostetud, aga päevad enne jõulu lähevad teadagi mitu korda kiiremini ja lisaks olin ka haige, nii et kleidi õmblemiseni jõudsin alles viimasel minutil. Võtsin Siluetist lõike, lõikasin tükid välja, traageldasin kokku ja proovisin Maibritile selga - ja oh neid pisaraid! Preilile ei meeldinud ei kangas ega lõige.... Kuna see lõige oli tõesti üsna kummaline ja ma isegi polnud temast proovimise hetkel väga vaimustunud, siis otsustasin kiirelt uues kangast ja uue lõikega kleidi teha. Mul on küll palju kangaid kapis aga mitte selliseid, millest võiks lapsele pidulikk kleiti teha. Seega läks käiku üks hiigelsuur toorsiidist seelik, mille ma ühest meie oma valla kaltsukast ostsin. Kujutage ette, et meil pole vallas bensiinijaama ega apteekigi, aga on üks väga lahe, kuurist tehtud kaltsukas :)
Ühesõnaga - enne uue kleidi õmblemist võtsin Maibritilt allkirja, et kangas ja lõige sobivad, sest kolmandat kleiti ma poleks enam jõudnud sel õhtul teha.
Hommikuks oli kenasti kleit valmis. Kahjuks selgus aga lasteaias, et peale etendust kostüüme ei vahetata ja kogu üritus ollakse lumehelbekese outfitis, seega jäi kleit sellel õhtul selga panemata :) Küll aga nägi kleiti meie kodu jõuluvana! Maibritile meelib kleit väga, tänaseks pildistamiseks oli ta väga heal meelel nõus jälle seda selga panema. Ma ise olen ka rahul. Ja ei suuda aru saada, kuidas osad inimesed saadavad sellisest kangast asju taaskasutusse..... Sest see seelik oli sisuliselt üks suur ristkülik, mis oli volditud ja värveldatud. Ja mul jäi kangast ülegi :)
Ahjaa - lõige ajakirjast Moda 2/2006.

Pihik. A Jumper.

Kui Maibrit suureks saab, siis üks asi, mida ta kindlasti rääkima hakkab, on see, et "kui mina väike olin, siis ma pidin kogu aeg neid totakaid pihikseelikuid kandma". Sest mina lihtsalt nii armastan neid. Minu meelest on pihikseelik üks praktiline ja mugav riideese ja nii ma neid muudkui Maibritile õmblen. Seekordne klassifitseerub vist küll traksiseelikuks aga idee on ju sama. Ja toetudes kogemustele ei tee ma enam ilma taskuteta seelikuid. Mis sest et vahel pannakse taskusse ka mustikaid või mõni tähtis asi, mis siis siis sinna unustatakse ja mida saab kõvasti taga otsida.

Ja kuna ma vaimustun üha rohkem ka taaskasutuskangastest, siis on seegi seelik tehtud kardinast. Leidsin sekkarist ühe õhukese kerge ülakardina, mis oma mustri tõttu oli juskui loodud selliseks seelikuks.
Ja kui keegi peaks tahtma ka sellist seelikut, siis augusti Eesti Naises on juhis olemas. Seda on väga lihtne teha, nii et julget pealehakkamist!
Ah jaa, kuigi ma pole seda veel ise jõudnud katsetada, peaks juhendi järgi olema võimalik ka täiskasvanud tüdrukutele seelik õmmelda. Õigemini kujutan ma seda seelikut siis rohkem teksade peal kantava tuunikana ette ja võibolla võiks ka alläärde "värvli" panna, nii et tuleks sellie puhvis tuunika. Ja ka trakside külge võib satsid panna...Või siis teha näiteks traksid ja värvlid teist värvi ja kasutada suuri nööpe. Ühesõnaga variante on nii palju, kui keegi suudab välja mõelda.

One thing that I am sure of is when Maibrit grows up, she will tell everyone how much she hates jumpers. Because when she was little, her mother loved them so much, that she kept sewing them :) So, here is another one. Made of a lightweight curtain that I found from thrift store. I loved the print so much and I think it is perfect for a jumper.
The pattern of this skirt is my own and it is published in Estonian magazine "Eesti Naine" august/2009. I haven't tried it yet but I think that it should also be possible to make an adult tunic using this pattern.

T-pluusi uus elu

Tegin ühest kotakast T-särgist pisut naiselikuma pluusi. Ei midagi keerulist - heegeldatud passe, mansetid ja lilleke, pisut lõikamist, krookimist ja käsitsi õmblemist ja ongi valmis. Hea suvilas nikerdada :)

Juhend siis Eesti Naise juulinumbris :)

Fotograaf: Andres

"Kui Marlon Brando 1951 aastal filmis “Tramm nimega iha” senini aluspesuna kantud T-särki kui igati aktsepteeritavat “päevasärki” kandis ei osanud ilmselt keegi arvata, milline tööstusharu sellest alguse saab. T-särk on teksapükste kõrval ilmselt üks levinumaid riideesemeid maailmas, kuid erinevalt teksapükstest on t-särk justkui vaba reklaampind, kus võib reklaamida mida iganes - maaillmavaatest uue tooteni väja. T-särk on oma mugavuse ja lihtsusega võitnud kogu lääne ühiskonna poolehoiu ning leidnud tee usutavasti igaühe riidekappi.

Kui meie kapis oleks vaid need T-särgid, mida me tõesti kanname ja ära kanname, oleks kõik hästi. Kahjuks laiutavad seal aga T-särgid, mis jagatud firma suvepäevadel, kursuse kokkutulekul, mõnel tootekampaanial või pargis peetud poliitilise erakonna ürituse loteriil ja mida keegi eriti kanda ei taha. Ometi on ju ka nende T-pluuside jaoks kasvatatud keskkonnale nii kurnavalt mõjuvat puuvilla ning neid võimalikult madalate tootmiskulude nimel ühest maailma otsast teise sõidutatud. Ehk tasuks need laiutajad kriitilse pilguga üle vaadata ja mõnele neist uus elu anda?"

Poekott

Juuni numbrist alates annan ka mina pisikese tagasihoidliku panuse Eesti Naise ajakirja. Seekord siis taaskasutatud materjalidest poekott. Oranžide lilledega kott on laudlinast, ülejäänud kardinatest. Kõik materjalid on pärit teiseringi poest :)

Kuna ajakirja maht on piiratud, panen siia ka jutu, mis ajakirja paraku ei mahtunud. Juhise leiate Eesti Naise värskest juuninumbrist!

Ja see, et koti õpetus ilmus samal ajal kui killerkoti kampaania algas, oli pime juhus :)


"Sellest, kui keskkonnavaenulik on igal poeskäigul alati ka uus kilekott osta, on räägitud juba väga-väga palju. Prügisorteerimise kõrval on see üks populaarsemaid ökoteemasid. Kõik me teame, et kilekottide tooraineks on taastumatu loodusvara nafta ning et plastik ei lagune looduses kunagi. Kilekotist on saanud tänapäeva tarbija igapäevane nähtus. Maailmas kasutatakse igas minutis umbes miljon kilekotti. Neid ju jagatakse meile lahkelt igal pool – toidupoes, kingapoes, riidepoes, apteegis, raamatupoes jne. Kilekotte on väga kerge saada, aga nendest on äärmiselt raske lahti saada. Vaid murdosa kilekottidest taaskasutatakse, enamik neist rändab paremal juhul prügimäele, halvemal juhul veekogudesse, kus veeloomad need ekslikult alla neelavad ning seetõttu hukkuvad.
Hea uudis on see, et igaühel meist on võimalik kilekottide hulga vähendamiseks oma väike panus anda. Tublimad kasutavad poest ostetud riidekotte aga veel tublimad õmblevad oma koti ise.
Koti õmblemieks ei ole vaja minna poodi uut kangast ostma. Parem vaata oma majapidamises lahtiste silmadega ringi. Ehk leiad sealt mõne ilusa mustriga vana kardina, laudlina või tekikoti? Või ema vana kitli? Kui käid teiseringi poodides, siis viska pilk peale ka kodutekstiilide riiulile – sealt võib leida imeliste mustritega kardinaid!
Siin olevale kotile on õmmeldud kinnitusriba, mille saad kokkuvolditud koti ümber tõmmata ja nööbiga kinnitada – nii ei võta see käekotis liiga palju ruumi. Kui teed nööpaugu ka koti serva, saad kotisuu nööbiga sulgeda.
Kuna kott on üsna mahukas, siis võid seda ka näiteks rannamärsina kasutada. Sellisel juhul õmble kotile pikemad sangad, et saaksid ta mugavalt õlale visata."

Mummud ja lilled

Mul oli üks ilus roosa pluus, mis istus hästi ja meeldis mulle. Kahjuks olin ma aga nii laisk ja ei viitsinud moosiketmise ajaks trööbamaid riideid selga panna ja minu kena roosa pluus sai omale jäädavad kirsimoosi plekid. Ükski plekieemaldaja ei aidanud ja nii suundus pluus kaltsukotti, kus juba üks samuti hästi istuv ja roosa, kuid plekiline ja hallikaks tõmbunud pluus ees ootas. Alati saavad endale plekid just need kõige paremad pluusid ja need, mida sa väga ei armasta, muudkui kestavad...

Ühel ööl, kui mul und ei tulnud ja midagi asjalikku ka teha ei viitsinud, sirvisin American Eagle'i lehte ja leidsin ühe maika, mis toredasti värvitud. Ma pole muidu eriline batika sõber, aga sellised lihtsad batika-mummud tundusid küll väga armsad. Mõtlesin, et pluusi nr. 1 puhul võiks sama tehnikat rakendada. Kuna aga kodus olnud Dyloni värvipakiga sai värvida 250g materjali, siis uhasin potti ka pluusi nr.2. Peale mõningasi manipulatsioone sain omale helesiniste mummudega ja ilma plekkideta pluusi. Pluus nr.2 tuli aga sinine, tumesiniste plekkidega. Ehk siis ei kadunud need plekid kuhugi. Nii et pluusi tuli edasi kaunistada. Kuna mul ühtegi vaimukat ideed pähe ei tulnud, siis otsustasin lihtsalt vaba käega mõned lilled pluusile joonistada. Kasutasin selleks musta tekstiilivildikat. Lillesüdamikesse läks pisut glitter-värvi.

Nüüd on mul siis jälle kaks uut pluusi. Ei saaks öelda, et mul kapis vähe t-pluuse oleks, aga olukorras, kus ma olen endale aastase riideostmise paastu kehtestanud, on taoline värskendus üsna teretulnud.

Mia pluus

Mia ema palus, et ma Miale suveks pluusi õmbleksin. Vankrit tuleb ju ikka talvel parandada, eks :) Ja tegelikult on ju ainult meil siin põhjalas suvi veel mägede taga :)

Seekordne pluusike sai tehtud ühest suurest (meeste?) pluusist. Pluus oli nii suur, et nukupluusiks jäi veel kangast ülegi. Kuna silte polnud, siis ei oska täpset kanga koostist öelda, aga käe järgi on lina-puuvilla segu. Võib öelda, et see pluusike on Maibriti südameseeliku õde :) Ma lihtsalt nii armastan seda roosade lillekestega kandikangast ja riidega kaetud nööpe. 

Nüüd jääb veel loota, et Miale pluus paras on ja et ta selle ka omaks võtab. Õmblemine oli igastahes puhas rõõm :)