Vanaema tehtud mantel

Seekord lehvitan siin võõraste sulgedega. Selle mantli tegi minu ema oma vanast mantlist. Kuna kangas oli imepehme ja kerge, siis oleks olnud suur raiskamine see manetel vaid kulunud varrukaotste ja nööpaukude pärast lihtsalt ära visata. Lisaks on taaskasutatud ka mantli soojendus. Kuna ema vatiini ei tahtnud panna, kasutas ta soojenduseks ära ühe oma peenvillase peetud kampsuni. Sellistest õhukestest villastest kampsunitest saab väga hea ja õhukese "vatiini", seetõttu on minugi panipaika neid nii mõnedki kogunenud, et "äkki läheb vaja" :)

Mantli tegumoe mõtlesime emaga kahepeale välja, mina aina lugesin emale sõnu peale, et "vaata et liiga lai ei tule" :) . Tuli just selline nagu ma unistasin ja tõesti kahju, et see mulle selga ei mahu :) Kusjuures ema mantel oli pikk ja lai kuid ometigi tuli kangast vaevalt-vaevalt välja. Algul oli plaan ka äravõetav kapuus teha aga selleks enam kangast ei jagunudki.

Kuna aga see talv on üsna külm olnud, siis on mantel kenasti riidepuu peal soojemaid ilmasid oodanud. Varrukad on tehtud spetsiaalselt pikemad, et oleks ikka kasvuruumi ka. Nüüd tahan ma Maibritile teha ühe sulgkerge mohäärkampsuni ka, et siis mahub see kenasti mantli alla ja annab lisasooja. Ema mul ikka räägib, et garderoobis peaks olema ikka üks õhuke mohäärkampsun, sest see on mantli alla pannes nagu keskküte :)

PS. Pildil on ka vihje ühele osale aprilli EN käsitöörubriigis ;)

Teksaseelik

Kõigepealt suur tänu Suvile ja Sirlile, kes minu küsimise peale, et mida Eesti Naise käsitöörubriigis kõige rohkem näha soovitakse, vastasid vastavalt et laste väikseks jäänud riiete ümbertegemist ja teksapükstest seeliku tegemist.

Augusti Eesti Naises on tänu neile juhend kuidas lapse lühikeseks jäänud, kuid keskohast veel parajatest teksapükstest seelik teha. Ja eks augusti lõpp ole ju ka see aeg, kui tuleb lapse kapis kerge inventuur teha ja imestada, kui palju laps suvega kasvanud on. Ja nagu ma olen oma saleda lapse pealt tähele pannud, siis enne, kui püksivärvli pingutuskummi täitsa järele saab lasta on pükste sääred juba lühikeseks jäänud, seega pikendaks püksest seeliku tegemine rõiva kasutusaega. Ja tegelikult saab ju ka igasugu teist sorti pükse samamoodi ära kasutada. Ja leida väljundi ka oma enda alt-nii-laiade teksade jaoks.

Kunagi tegin ma omale taolise pika seeliku, aga selle jaoks on vaja kaks paari sobivaid teksaseid. Minu seelik sai tookord tehtud siis minu enda ja Andrese pükstest, mis kogemata värvitooni poolest täspselt sobisid.

Igal juhul, kui kellelgi soov lapsele samasugust seelikut teha aga ei tea täpselt kuidas, siis Eesti Naise augusti numbris on pildiline juhend. See seelik on nüüd aga üks Maibriti lemmikutest:)

PS. Pildistamise ajal sadas vihma, nagu kampsuni pealt näha:)

Kannusoojendaja

Mõni aeg tagasi sain ma Andrese vanatädilt kastitäie Siluette ning Nõukogude Naise mustrilehti. Ma olin selle varanduse üle nii õnnelik ja veetsin mitu kena õhtupoolikut neid lapates ja järjestades. Kui Siluettides võlub mind kõige enam elegantne moejoonis ja ka teatud perioodide moejoon üldiselt, siis Nõukogude Naise mustrilehed panid mind ahhetama oma imeliste tikandikavanditega. Ma pole just kõige agaram tikkija aga vaatamata sellele tärkas neid mustrilehti imetledes minus vastupandamatu soov tikkida. Ja kuigi oma unelmates tikiksin ma omale suure laudlina ja kümneid padjakatteid, siis jäin realistlikuks ja rahuldasin oma suurt tikkimissoovi pisut väiksema tööga.

Nii et tuli kohvikannusoojendaja. Vaatamata sellele, et ma aastaid tagasi tegin mitmeid kannusoojendajaid kingiks, pole mul endal siiani ühtegi aga vajadus on kogu aeg olemas. Kuigi mul oli juba ammusest ajast üks "töötav" kannusoojendaja mudel olemas, ei tundunud see nüüd enam üldse nii ideaalne. Sestap läksin tagasi vana hea lapiku soojendaja lõike juurde tagasi. Pealegi annab sellisel lapikul palju paremini igasugu käsitöötehnikaid eksponeerida.

Ja soojendajad on selles ja mitte teises blogis seetõttu, et need on õmmeldud pükstest, päevasärgist ja kardinatest. Tikandimustergi on vana - 76 aasta Nõukogude Naises oli see motiiv osa ühest suurest sallitikandist.

Mina ei hakanud aga emadepäevani ootama vaid kinkisin kannusoojendaja juba emale ära:) Punase-sinise kardinatest tehtu jätsin aga endale, kuna see nii hästi mu Taika nõudega sobib.

Presskannusoojendaja valmistamisjuhend on värskes aprilli Eesti Naises:)

T-särgi sussid

Taaskasutusteema on mulle endiselt äärmiselt südamelähedane, vaatamata sellele, et selle blogi postitused nii harvad on.
Märtsi Eesti Naisesse tegin T-särgi sussid. Kunagi väga ammu, 5. klassis, kui meil käsitöötunnid algasid, siis üheks esimeseks kudumistööks olid sussid. Esimeseks ülesandeks oli vaja minna Viru tänava pudupoodi ja osta paksu punast sünteetilist lõnga. Oli ainult punast. Sussid tulid ausad. Kinkisin need oma õele jõuludeks ja aastaid hiljem kandis neid isegi minu õe peigmees, kui ta remonti tegi. See oli tore vaatepilt, sest sussidel olid ka kelmikad tutid peal :) Lõpuks leidsid need pahtlised ja värvised sussid oma viimse puhkepaiga ikkagi prügikonteineris aga vaatamata oma pikale eale ning katsumustele ei olnud sussides ainumastki auku. Sünteetika ju ei idane ega mädane, nagu mu ema ikka ütleb.
Sellise anatoomiaga susse olen ma näinud siin ja seal laatadel ja külas, nii et nende susside ülesehitust võib vist juba rahvakunstiks pidada.
Minu eesmärk oli aga jälle selle taaskasutuse teema propageerimine (mitte et sellest vähe räägitakse, aga noh, pele rääkimise oleks ju ka tegusid või siis tegevusjuhendeid vaja). Ja kuna möödunud majanduslik õitsenguaeg jättis endast maha ka tohutul hulgal reklaamsärke (igal üritusel ja tootel ja kampaanial pidi ju loomulikult olema oma T-särk!), siis ma ikka otsin neile järjest kasutust.
Ja kui teil pole parasjagu majapidamisse ühtegi sussipaari vaja, siis kuduge ühest T-särgist kasvõi üks pajalapp - selline taaskasutamine mõjub enesetundele nii hästi. Kohe selline tunne tekib, nagu oleks kellelegi midagi head teinud. Uskuge mind :)

Maibriti jõulukleit

Päev enne Maibriti jõulupidu konstanteerisin fakti, et tal pole ühtegi päriselt pidulikku kleiti, mida selga panna. Ma olin talle jõulupeo etenduseks küll lumehelbekese seeliku õmmelnud, aga kleiti mitte. Ettevalmistused olid küll tehtud - roosa kangaski linnast ostetud, aga päevad enne jõulu lähevad teadagi mitu korda kiiremini ja lisaks olin ka haige, nii et kleidi õmblemiseni jõudsin alles viimasel minutil. Võtsin Siluetist lõike, lõikasin tükid välja, traageldasin kokku ja proovisin Maibritile selga - ja oh neid pisaraid! Preilile ei meeldinud ei kangas ega lõige.... Kuna see lõige oli tõesti üsna kummaline ja ma isegi polnud temast proovimise hetkel väga vaimustunud, siis otsustasin kiirelt uues kangast ja uue lõikega kleidi teha. Mul on küll palju kangaid kapis aga mitte selliseid, millest võiks lapsele pidulikk kleiti teha. Seega läks käiku üks hiigelsuur toorsiidist seelik, mille ma ühest meie oma valla kaltsukast ostsin. Kujutage ette, et meil pole vallas bensiinijaama ega apteekigi, aga on üks väga lahe, kuurist tehtud kaltsukas :)
Ühesõnaga - enne uue kleidi õmblemist võtsin Maibritilt allkirja, et kangas ja lõige sobivad, sest kolmandat kleiti ma poleks enam jõudnud sel õhtul teha.
Hommikuks oli kenasti kleit valmis. Kahjuks selgus aga lasteaias, et peale etendust kostüüme ei vahetata ja kogu üritus ollakse lumehelbekese outfitis, seega jäi kleit sellel õhtul selga panemata :) Küll aga nägi kleiti meie kodu jõuluvana! Maibritile meelib kleit väga, tänaseks pildistamiseks oli ta väga heal meelel nõus jälle seda selga panema. Ma ise olen ka rahul. Ja ei suuda aru saada, kuidas osad inimesed saadavad sellisest kangast asju taaskasutusse..... Sest see seelik oli sisuliselt üks suur ristkülik, mis oli volditud ja värveldatud. Ja mul jäi kangast ülegi :)
Ahjaa - lõige ajakirjast Moda 2/2006.

Pihik. A Jumper.

Kui Maibrit suureks saab, siis üks asi, mida ta kindlasti rääkima hakkab, on see, et "kui mina väike olin, siis ma pidin kogu aeg neid totakaid pihikseelikuid kandma". Sest mina lihtsalt nii armastan neid. Minu meelest on pihikseelik üks praktiline ja mugav riideese ja nii ma neid muudkui Maibritile õmblen. Seekordne klassifitseerub vist küll traksiseelikuks aga idee on ju sama. Ja toetudes kogemustele ei tee ma enam ilma taskuteta seelikuid. Mis sest et vahel pannakse taskusse ka mustikaid või mõni tähtis asi, mis siis siis sinna unustatakse ja mida saab kõvasti taga otsida.

Ja kuna ma vaimustun üha rohkem ka taaskasutuskangastest, siis on seegi seelik tehtud kardinast. Leidsin sekkarist ühe õhukese kerge ülakardina, mis oma mustri tõttu oli juskui loodud selliseks seelikuks.
Ja kui keegi peaks tahtma ka sellist seelikut, siis augusti Eesti Naises on juhis olemas. Seda on väga lihtne teha, nii et julget pealehakkamist!
Ah jaa, kuigi ma pole seda veel ise jõudnud katsetada, peaks juhendi järgi olema võimalik ka täiskasvanud tüdrukutele seelik õmmelda. Õigemini kujutan ma seda seelikut siis rohkem teksade peal kantava tuunikana ette ja võibolla võiks ka alläärde "värvli" panna, nii et tuleks sellie puhvis tuunika. Ja ka trakside külge võib satsid panna...Või siis teha näiteks traksid ja värvlid teist värvi ja kasutada suuri nööpe. Ühesõnaga variante on nii palju, kui keegi suudab välja mõelda.

One thing that I am sure of is when Maibrit grows up, she will tell everyone how much she hates jumpers. Because when she was little, her mother loved them so much, that she kept sewing them :) So, here is another one. Made of a lightweight curtain that I found from thrift store. I loved the print so much and I think it is perfect for a jumper.
The pattern of this skirt is my own and it is published in Estonian magazine "Eesti Naine" august/2009. I haven't tried it yet but I think that it should also be possible to make an adult tunic using this pattern.

T-pluusi uus elu

Tegin ühest kotakast T-särgist pisut naiselikuma pluusi. Ei midagi keerulist - heegeldatud passe, mansetid ja lilleke, pisut lõikamist, krookimist ja käsitsi õmblemist ja ongi valmis. Hea suvilas nikerdada :)

Juhend siis Eesti Naise juulinumbris :)

Fotograaf: Andres

"Kui Marlon Brando 1951 aastal filmis “Tramm nimega iha” senini aluspesuna kantud T-särki kui igati aktsepteeritavat “päevasärki” kandis ei osanud ilmselt keegi arvata, milline tööstusharu sellest alguse saab. T-särk on teksapükste kõrval ilmselt üks levinumaid riideesemeid maailmas, kuid erinevalt teksapükstest on t-särk justkui vaba reklaampind, kus võib reklaamida mida iganes - maaillmavaatest uue tooteni väja. T-särk on oma mugavuse ja lihtsusega võitnud kogu lääne ühiskonna poolehoiu ning leidnud tee usutavasti igaühe riidekappi.

Kui meie kapis oleks vaid need T-särgid, mida me tõesti kanname ja ära kanname, oleks kõik hästi. Kahjuks laiutavad seal aga T-särgid, mis jagatud firma suvepäevadel, kursuse kokkutulekul, mõnel tootekampaanial või pargis peetud poliitilise erakonna ürituse loteriil ja mida keegi eriti kanda ei taha. Ometi on ju ka nende T-pluuside jaoks kasvatatud keskkonnale nii kurnavalt mõjuvat puuvilla ning neid võimalikult madalate tootmiskulude nimel ühest maailma otsast teise sõidutatud. Ehk tasuks need laiutajad kriitilse pilguga üle vaadata ja mõnele neist uus elu anda?"