Reede, 2. aprill 2010

Kannusoojendaja


Mõni aeg tagasi sain ma Andrese vanatädilt kastitäie Siluette ning Nõukogude Naise mustrilehti. Ma olin selle varanduse üle nii õnnelik ja veetsin mitu kena õhtupoolikut neid lapates ja järjestades. Kui Siluettides võlub mind kõige enam elegantne moejoonis ja ka teatud perioodide moejoon üldiselt, siis Nõukogude Naise mustrilehed panid mind ahhetama oma imeliste tikandikavanditega. Ma pole just kõige agaram tikkija aga vaatamata sellele tärkas neid mustrilehti imetledes minus vastupandamatu soov tikkida. Ja kuigi oma unelmates tikiksin ma omale suure laudlina ja kümneid padjakatteid, siis jäin realistlikuks ja rahuldasin oma suurt tikkimissoovi pisut väiksema tööga.
Nii et tuli kohvikannusoojendaja. Vaatamata sellele, et ma aastaid tagasi tegin mitmeid kannusoojendajaid kingiks, pole mul endal siiani ühtegi aga vajadus on kogu aeg olemas. Kuigi mul oli juba ammusest ajast üks "töötav" kannusoojendaja mudel olemas, ei tundunud see nüüd enam üldse nii ideaalne. Sestap läksin tagasi vana hea lapiku soojendaja lõike juurde tagasi. Pealegi annab sellisel lapikul palju paremini igasugu käsitöötehnikaid eksponeerida.
Ja soojendajad on selles ja mitte teises blogis seetõttu, et need on õmmeldud pükstest, päevasärgist ja kardinatest. Tikandimustergi on vana - 76 aasta Nõukogude Naises oli see motiiv osa ühest suurest sallitikandist.
Mina ei hakanud aga emadepäevani ootama vaid kinkisin kannusoojendaja juba emale ära:) Punase-sinise kardinatest tehtu jätsin aga endale, kuna see nii hästi mu Taika nõudega sobib.
Presskannusoojendaja valmistamisjuhend on värskes aprilli Eesti Naises:)