Esmaspäev, 1. september 2008

Esimene samm

Ma olen siin nüüd tükk aega seda esimest blogipostitust alustanud ja ikka ja jälle kõik ära kustutanud. Iga algus on raske ja sissejuhatust on vahel eriti raske teha. Nii et parem lähen kohe asja juurde.
Mul on väga palju hobisid - lugemine, kudumine, heegeldamine, õmblemine, pärlitööd, fimotamine ja nii edasi. Aga see üks ja ainuke, mulle siiski kõige südamelähedasem, on õmblemine. Ja mitte "tavaline" õmblemine, vaid vanadest riietest uute õmblemine. See ei ole ju iseenesest mingi uus asi. Kui ma ema kõrval õmblemist õppisin, siis ei andnud ju keegi mulle uut kangast kätte. Harutasin ema ja isa villased mantlid üles, samuti vanema siidpluusid ja muudki veel. Vanasti tehti nii häid kangaid, et lausa patt oleks olnud neid vaid üks kord kasutada! Ja vanaema rääkis mulle, kuidas peale sõda oli kõikidest asjadest, ka kangast, nii suur puudus, et inimesed muutusid äärmiselt leidlikeks. Vanaema ise tegi vanaisa pruunist mantlist minu emale mantli, aga kuna pruun olevat lapse jaoks ikka liiga tume olnud, siis tegi ta oma kombineest mantlile oranži voodri ja šleifi ning tikkis oranži lõngaga mantlile täpid peale.
Kui vanasti tehti vanast uus, sest uut polnud kusagilt mujalt võtta, siis praegu tahan mina vanast uue teha selleks, et anda oma pisikene panus Maa heaks. Jätta ostmata see uus ja ilus, kuid paraku üsna ruttu lagunev rõivatükk mõnest kiirmoeketi poest ja proovida hakkama saada juba olemasolevaga. See kõlab nüüd küll nagu Reet Ausi jutt, aga eks tema on minu suur eeskuju ka.
Ja kuna kõikides motivatsiooniõpikutes räägitakse sellest, kuidas tuleb oma unistuste nimel tegutsema hakata, selle asemel et veel natuke edasi unistada, siis see blogi on minu suure unistuse täideviimise esimene samm. Loodetavasti lisandub veel samme, lühemaid ja pikemaid, mis mind lõpuks ka minu unistuseni viivad.
Et aga mitte ainult tühja juttu rääkida, siis näitan ka ette oma viimase "vanast uus" õmblustöö. See pluus elas oma eelmist elu ühe meeste päevasärgina ja sildi ning tegumoe järgi hinnates oma 25 aastat tagasi. Mina leidsin ta ühest Haapsalu kaltsukast ja pluusi muster võlus mind kohe. Hind, üks kroon, tundus ka vastuvõetav :) Ja kui see pluus mu õele meeldib ja sobib, siis oma uues elus hakkab see endine meeste päevasärk nägema palju ilusaid ja uusi autosid, mis peaks talle sobima küll :)Vana pluusi jäid meenutama krae ja mansetid...