Pühapäev, 3. veebruar 2013

Kleit "kolmest üks"


Eelmise aasta lõpus tutvusin Kajaga, kes teeb superlahedaid taaskasutuskleite. Ta ostab sekkaritest vaid naturaalsetest kiududest kampsuneid ja muid kudumeid (enamasti villaseid, sekka ka kašmiiri, siidi ja puuvilla) ja laseb siis oma sõbrannal need uuteks kleitideks õmmelda. Algul kui ma neid FB pilte nägin, siis ma nii vaimustuses polnudki, aga kui mul Teeristi jõululaadal õnnestus neid kleite oma silmaga näha, siis oli ikka oh-ja-ah-kui-kui-ilusad :)) Kui mina ükskord stange juurde jõudsin, siis minu soovitud mõõtudega kleiti enam alles polnud, nii et tookord jäin kleidita.
Aga ometi hakkasin Haapsalu Humanas (kuhu ma väga tihti satun, kuna ma pean ju ometi aega sisustama, kui Maibritti trennist ootan) kahtlaselt tihti kampsunistange juures käima ja lõpuks, kui ma siis seda valge-rohekassinisega kampsunit nägin, otsustasin, et sellest peab minule kleit tulema. Haarsin kaasa veel ühe vallge kootud pluusi ka ja kodust pööningult leidsin ühe kootud seeliku, mille ma kunagi oma emale sekkarist ostin aga mida ta eriti ei kandnud ja mulle tagastas (vedas!). Tegelikult haarasin ma sealt veel üht-teist kaasa, kuna juhuslikult oli happyhour ja kõik asjad olid ühe euroga, aga ülejäänu on mul veel ümber tegemata.

Kootud pluus. Kahjuks vaid poolvillane, aga paremat polnud valida.
Villane, kuid samas väga pehme kampsun.
Võiks öelda, et juba kolmanda ringi seelik.
Kui mul materjalid puhtaks olid pestud, algas põlemine :) Ma muudkui mõtlesin ja mõtlesin, et mismoodi kõige paremini neid kolme kombineerida. Käisin Kaja pilte vaatamas ja spioneerimas :) Lõpuks, kui asi oli selge, läks töö lenneldes. Või tegelikult oli veel takistusi. Mul on osad õmblemisreeglid nii sissejuurdunud, et jube raske on vabaks lasta. No põhiliselt see reegel, mispidi tükid tuleb välja lõigata. Et kudidas ma sisi panen rinnale hoopis vales suunas veniva riba? Ja varrukad sain ka lõigata vaid valepidi "kangast". Rääkimata sellest, et kampsuni katki lõikamine on umbes sama nagu raamatust lehe välja rebinime. Et kohe nagu mingi tõrge on ees. Lõpuks ma muidugi hoopis harutasingi kampsuniõmblused lahti, aga see läks ludinal, kuna tükid olid ühendatud kettpistega (või mis ta nimi ongi).


Lõige on pärit Wendy Mullini raamatust "Sew U. Home Stretch." ja selle sama lõike järgi olen teinud selle kleidikese. Pits on uus, ootas oma aega ühes minu pitsikarpidest. Enamasti kasutasin overlokki, vaid pitsi õmlbesin peale tavalise õmblusmasinaga. Ja ma olen selle kleidiga täiesti rahul. Laupäeval käisime linnas ja kohe panin ta selga ka. Ikkagi öö otsa õmmeldud :) Ei see edevus kao kuhugi :)))


Tegu on ka tänuväärse kamuflaažkleidiga. Kui ma tahan kodus rahu saada ja märkamatuks jääda, siis pole muud vaja kui kleit selga ja diivanile pikutama. Kes see ikka padja käest tuleb küsima, et millal süüa saab :)


Tegelikult läks mul materjaliga päris kitsaks. Satside vahel kasutasin ära isegi kootud pluusi soonikkrae. Mustrilisest kampsunist jäid järele vaid mõned siilud ja kõrge kaelus. Ma isegi mõtlesin, et harutaks selle üles ja tikiks/heegeldaks mingid motiivid sellest, aga kui kleit sai valmis, siis oli selgemast selgem, et iga lisadetail oleks liiast.


Ja muidugi sügelevad mul käed nüüd uute taoliste projektide järele. Tahaks ka Maibritile midagi teha ja.... See taaskasutusvärk on ikka nii suurt rõõmu ja rahulolu pakkuv. Ja muidugi suur tänu Kajale inspiratsiooni/idee eest! Kes tema kleitidest on huvitatud, siis võtke aga temaga ühendust ja leppige prooviaeg kokku, need kleidid on päris elus palju ilusamad. Lisaks on tal aeg-ajalt pakkuda tõelisi  vintage asju, siidsametit ja tikitud käekotte :) 


Pühapäev, 1. juuli 2012

Uus tuulepluus


Umbes viis aastat tagasi, siis kui Sander veel kõhus oli ;), oli Pärnu mnt. Abakhani vastas üks kaltsukas, kus anti riideid peaaegu niisama ära:) Eks need riided olid siis ka sellised, et ainult materjali pärast tasus osta. Sealt ma ostsingi ühe linase pintsaku, mille lahti harutasin ja nüüd Sandrile sellest jaki õmblesin. See on üks väga-väga ilus linane:)


Selleks, et pintsakust ikka Sandri jakk välja tuleks, harutasin kõik õmblused lahti. Lõpuks jäi muidugi kangast üle :)
Kui ma seda jakki õmblesin, oli ema meil ja muidugi ei sobinud mul siis mingit kiirtööd teha, nii et jakk tuli sissetehtud taskute ja voodriga. Vooder sai peamiselt sellepärast pandud, et oleks tuulekindlam, kuna see linane on üsna hõre. Voodrikangas on pärit nõukaajast (minu ema kapist) ja mõeldud vist meestesärkide tegemiseks. Päris puhas puuvill ta pole, ilmselt lavsaaniga (mul polegi aimu, mis sorti sünteetika see lavsaan on, aga nii vanasti öeldi) :)


Jaki lõige on pärit Burdast, 11/2010, seal on ta nahast tehtud. Mitte midagi ma ei muutnud, jätsin vaid mõned detailid välja. Varrukad tulid küll natuke liiga pikad, aga ei raatsinud neid ka lühemaks teha, äkki siis saab ka järgmisel suvel kanda.... Keerasin praegu mansetid lihtsalt üles.


Ma olen selle õmblustööga päris rahul, kuna Sandril oli hädasti just taolist riideeset vaja ja ta tuli välja just selline, nagu ma ette kujutasin. Selline natuke kortsukas ja natuke korralik :)
Ja kui ma Kaubamaja peenes lasteosakonnas käisin ja vaatasin sellise pilguga, et mida poisslastele kevad-suviseks ajaks ka pealisriideks pakutakse, siis peale dressipluuside ja jopede midagi silma ei jäänudki. Nii et pole midagi, et poed kaupa täis. Seda mida tahad, ikka ei ole ja tuleb ise teha :)



Pildistamine koos perega käib nii :) Maibrit ja Minni hiilivad hästi tasakesti mööda, et nad pildile ei jääks :)

Pühapäev, 8. jaanuar 2012

Karupüksid

Meil seisis Maibritiga ees teatrisseminek. Kõik oli olemas - villane mantel ja uus kleit (sellest varsti teises blogis) ja pitssukapüksid ja kingad - aga polnud karupükse. Ja kuna me päevakava nägi ette ka natukest õues olekut, siis oli vaja kiirelt kuskilt karupüksid saada. Leidsin kapist ühe kampsuni, mille ma olin kunagi ostnud sekkarist, kuna ta sisaldas 80% villa ja oli täitsa kobedat värvi ja õige suurus. Ei käinud ma temaga ühtegi korda. Nüüd otsustasin sellele käärid sisse lüüa. Enne seda panin ühe varruka Maibritle jalga, sättisin kampsuni õla koha ilusti ümber puusa ja märkisin kampsunile enam-vähem esi- ja tagakeskjoone (esikeskjoont on naba järgi ju lihtne paika panna :) ). Siis lõlikasin ühtede olemasolevate retuuside järgi tükid välja. Kuna varrukad ju juba olid kenad torud, siis oligi vaja vaid see istmikuõmbluse osa lõigata. Siis õmblesin istmikuõmbluse kokku, tasandasin vöökoha ära ja kuna kõrgust oli sellel ülemisel osal liiga vähe, siis õmblesin sinna eraldi värvli, mille sisse panin kummi. Ideaalsed nad välja ei näe, aga see mitteideaalne osa jääb seeliku/kleidi alla. Oma funktsiooni täitsid nad täna ideaalselt, pealegi on hea see, et kampsun oli pisut vildistunud, mis teeb karupüksid vaid tuulekindlamaks. Mina olen igatahes rahul. Aega läks umbes 15 minutit, kui välja arvata overlokinõela, mis mul esimest korda elus purunes, vahetamine. Ma soovitan sellist kiirprojekti väga! Kui overlokki pole, siis võib ju need paar õmblust kas või kokku heegeldada või proovida tavaõmblusmasinaga. Ja tegelikult on sellised ka poistele vajalikud - no kui peaks jälle nii külm tulema, et kombekast jääb väheks.

Pühapäev, 14. august 2011

Kiirtuuning


Tavaliselt lähenen ma kangaste taaskasutamisele nii, et harutan originaaleseme tükkideks ja lõikan lõike järgi uued tükid välja. Vahel harva olen ka originaalõmblused alles jätnud ja siit-sealt krookinud või kokku võtnud, näiteks Eesti Naise heegeldatud passega pluus, aga selline viis on minu puhul pigem haruldane.
Aga hiljuti leidsin ma ühe armsa ameerika tüdruku blogi, kes oma rõõmsa meele ja nutikusega inspireeris mindki oma ümbertegemist ootavad asjad (murdosa neist siiski) välja võtma ja neid natuke kohendama.

Kõigepealt võtsin välja ühed püksid, mis saadud minu õe käest peale seda kui me koos kirbukal kauplemas käisime ja need letile jäid. "Enne" pilti mul neist kahjuks pole, aga võin öelda, et tegu oli väga pikkade ja alt laienevate pükstega. Võtsin siis eelnimetatud blogist eeskuju ja hakkasin aga julgelt pükse kitsamaks tegema. Päris täpselt ma juhendit küll ei jälginud, ma kasutasin ikka joonlauda ka ja kriiti. No ja tegelikult polegi ju säärte kitsamaks tegemise jaoks mingit juhendit vaja, eks. Ainult inspiratsiooni!
Allääre kantisin originaaläärega ära. Ma olen nende pükstega väga-väga rahul! Sest ma soovisin omale just selliseid halle kitsaid teksasid:) Kui külje pealt vaadata, siis saab ju tegelikult aru küll, et midagi on sisse võetud ja alguses see mind pisut häiris. Kuid siis ma mõtlesin, et kui keegi juhtub seda tähele panema, siis on see ju pigem positiivseks eeskujuks, sest üks paar pükse on jälle uuele elule aidatud :)

Siis võtsin käsile kaks pluusikest, mis ma soetasin kevadel Pürksi kultuurimajas toimunud riidemüügilt. Siin Läänemaal on nende sekkaritega üldse väga hästi - juba Haapsalus on kolm Samaariat, siis on meie oma vallas, teel lasteaeda, üks lahe sekkari-kuur. Ja siis veel need kultuurimaja laadad, kus ma vaid küll üks kord olen käinud aga lähen edaspidi kindlasti veel. Kõige parem on tegelikult just see sekkari-kuur (Hosby külas, peale Noarootsi kirikut ja kurvi, kollase maja juures, kui keegi juhtub siiakanti :) ), sealt ma olen leidnud ikka päris vintage'i ka, rääkimata ilusatest lillelistest kleitidest või siidpluusidest.
Aga asja juurde. Et siis mummuline pluus oli väga-väga suur ja võtsin ta algul lihtsalt külgedelt sisse. Aga mina, kui õmbleja tütar, ei saanud ikkagi leppida sellega, et rinnavolt jäi kuhugi naba kanti. Kuna seda rinnavolti tegelikult nagu üldse vaja poleks olnud, siisharutasin küljed uuesti lahti, lasin voldi lahti, õmblesin küljed jälle kokku ja tasandasin allääre.



Rohelise pluusikesega oli veel lihtsam, sellel võtsin ka küljed kokku. Tagumisse tunnelise panin originaalpaela asemele kummi, et oleks mugavam.




Kokkuvõtteks ütleksin, et selline kiirmeetodil tuunimne on lahe küll ja teatud asjade puhul saab seda täitsa edukalt rakendada. Nii et sirvige Lizzie blogi ja inspireeruge ka!

Reede, 17. juuni 2011

Kapp ja laud

Mina tööhoos, eelmisel suvel

Peale seda, kui me olime omale selle maja, kus me praegu elame, ostnud, arvas Andres, et ma võiksin minna restaureerimiskursusele. Sest sellist mõnusat vana mööblit oli siin nii mõnigi tükk. Mina muidugi oli väga igasuguste kursuste aldis ja nii läksingi ma Tallinna Rahvaülikooli restaureerimiskursusele. See oli küllaltki inspireeriv ning andis julguse ise liivapaber või värvieemaldi kätte võtta ja ühele vanale mööblitükile nendega läheneda. Ühtlasi sain ka aimu, kui tohtult aeganõudev üks korralik restaureerimistöö võib olla. Nii et vaatamata mõningatele teadmistele jäid meie vanad kapid-lauad kuuri alla paremaid aegu ootama, sest ei viitsinud mina neid lihvida ja poleerida, missest, et oli natuke julgust ja natuke inspiratsiooni.

Kapp enne

Aga eelmise suve lõpus, kui mul enam tõesti mitte kuhugi polnud oma köögiasju panna ja polnud ka aega ega viisimist kuhugi mööblipoodi või vanavara poodi minna, otsustasime ühe vana kapi kuuri alt välja tuua ja vaadata, et mis temaga teha. Alguses olin ma muidugi väga entusiastlik, nagu mulle ikka kombeks, ning pahtlilabida-soojapuhuriga sai ikka tunde järjest mässatud. Pärast olid käed täitsa kanged kohe. Peale seda, kui minu esialgne optimism pisut lahtus, võttis Andres ohjad üle. Liimis mõne liistu kinni ja pahteldas ja tegi igasugu muid parandustöid, mida mina küll ei oskaks teha. Ja noh, algul tundus kogu see töö ikka palju lihtsam. Tegelikult oli värvi eemaldamine kõige lihtam töö. Samas ei tahtnud ma mingil tingimusel, et sellest kapist tuleks üks väga sile ja "nagu uus" kapp. Ma tahtsin, et aja jäljed jääksid ilusti näha. Ja jäid ka. Kui kapp oli natuke toas seisnud, kuivas isegi mõni pragu sisse. Na nüüd proovis ka koer natuke kapi küljes hammast. See kõik mulle sobib. Kui mul oleks selline elamine, kus kõik on sile ja hele, siis ma ausalt öeldes polekski seda kappi värvinud vaid olekski sellise sigrimigri jätnud, nagu ta peale pahtli-kuumapuhuri tööd oli. Aga kuna mul sellist elamist ei ole, siis oli vaja, et kapp oleks värvitud.
Värviga oli pikk kaalumine - lõpuks jäin oma lemmiktooni - sinise- juurde. Andres valis tegelikult värvi. Et kapp väga üksikuks ei jääks, siis värvisime ka mõned riiulid siniseks ja üldse tirisin kõik sinised asjad kappidest välja. Kokkuvõttes jäin ma selle asjaga täitsa rahule.

Kapp pärast - see süütu ilmega tegelane on vastutav äranäritud kapinurga eest :)

Laud enne

Köögilaud ei seisnud meil mitte kuuri all vaid oli kasutuses, kuna meie eelmine, ümmargune laud, ei mahtunud peale väikest köögi ümbertõstmist enam kööki ja me pidime kasutusele võtma veidi väksema laua. See oli kaetud pruuni põrandavärviga ja plaan ta sellest vabastada oli pikka aega tegemata tööde nimekirjas. Seniks olin aga sunnitud laudlina kasutama, sest see pruun laud oli ikka sünge. Ja oleks ma siis teadnud, et laua kordategemine võtab Andresel vaid ühe päeva, oleks ma ehk rohkem talle seda meelde tuletanud ja poleks põhjust olnud mitu aastat oodata. Igal juhul ei jõudnud ma teda ära kiita, kui ühel hommikul kööki minnes enam lauda eest ei leidnud ja kuulsin selle asemel õuest mõnusat lihvimismasina häält. Koolis õpetati küll, et lihvida tuleb käsitsi ja piki puu süüd, aga ma jätsin selle teadmise targu endale. Sest tulemus oli super! Laua jalad said valgeks värvitud, et oleks natuke helgem. Lauaplaat ja sahtel said omale ühe vaha-linaõli seguse katte. Selle möksi ostsin ma Majatohtrist ja koostiselt on ta selline, et põhimõtteliselt võiks seda ka röstsaiale määrida :)

Lauaplaat pärast
Kogu laud päras
t

Ma olen väga-väga meie lauaga rahul ja nii õnnelik, et ma olen lõpuks vabanenud sellest laudlinaorjusest. Nüüd saan siis kapist välja võtta kõik need väiksed linikukesed, mida ma varmalt Samaariast olen kokku ahminud:)
Peaaegu et söödav möks, laual ja purgis


Pühapäev, 13. märts 2011

Vanaema tehtud mantel


Seekord lehvitan siin võõraste sulgedega. Selle mantli tegi minu ema oma vanast mantlist. Kuna kangas oli imepehme ja kerge, siis oleks olnud suur raiskamine see manetel vaid kulunud varrukaotste ja nööpaukude pärast lihtsalt ära visata. Lisaks on taaskasutatud ka mantli soojendus. Kuna ema vatiini ei tahtnud panna, kasutas ta soojenduseks ära ühe oma peenvillase peetud kampsuni. Sellistest õhukestest villastest kampsunitest saab väga hea ja õhukese "vatiini", seetõttu on minugi panipaika neid nii mõnedki kogunenud, et "äkki läheb vaja" :)




Mantli tegumoe mõtlesime emaga kahepeale välja, mina aina lugesin emale sõnu peale, et "vaata et liiga lai ei tule" :) . Tuli just selline nagu ma unistasin ja tõesti kahju, et see mulle selga ei mahu :) Kusjuures ema mantel oli pikk ja lai kuid ometigi tuli kangast vaevalt-vaevalt välja. Algul oli plaan ka äravõetav kapuus teha aga selleks enam kangast ei jagunudki.
Kuna aga see talv on üsna külm olnud, siis on mantel kenasti riidepuu peal soojemaid ilmasid oodanud. Varrukad on tehtud spetsiaalselt pikemad, et oleks ikka kasvuruumi ka. Nüüd tahan ma Maibritile teha ühe sulgkerge mohäärkampsuni ka, et siis mahub see kenasti mantli alla ja annab lisasooja. Ema mul ikka räägib, et garderoobis peaks olema ikka üks õhuke mohäärkampsun, sest see on mantli alla pannes nagu keskküte :)
PS. Pildil on ka vihje ühele osale aprilli EN käsitöörubriigis ;)



Neljapäev, 5. august 2010

Teksaseelik


Kõigepealt suur tänu Suvile ja Sirlile, kes minu küsimise peale, et mida Eesti Naise käsitöörubriigis kõige rohkem näha soovitakse, vastasid vastavalt et laste väikseks jäänud riiete ümbertegemist ja teksapükstest seeliku tegemist.
Augusti Eesti Naises on tänu neile juhend kuidas lapse lühikeseks jäänud, kuid keskohast veel parajatest teksapükstest seelik teha. Ja eks augusti lõpp ole ju ka see aeg, kui tuleb lapse kapis kerge inventuur teha ja imestada, kui palju laps suvega kasvanud on. Ja nagu ma olen oma saleda lapse pealt tähele pannud, siis enne, kui püksivärvli pingutuskummi täitsa järele saab lasta on pükste sääred juba lühikeseks jäänud, seega pikendaks püksest seeliku tegemine rõiva kasutusaega. Ja tegelikult saab ju ka igasugu teist sorti pükse samamoodi ära kasutada. Ja leida väljundi ka oma enda alt-nii-laiade teksade jaoks.
Kunagi tegin ma omale taolise pika seeliku, aga selle jaoks on vaja kaks paari sobivaid teksaseid. Minu seelik sai tookord tehtud siis minu enda ja Andrese pükstest, mis kogemata värvitooni poolest täspselt sobisid.
Igal juhul, kui kellelgi soov lapsele samasugust seelikut teha aga ei tea täpselt kuidas, siis Eesti Naise augusti numbris on pildiline juhend. See seelik on nüüd aga üks Maibriti lemmikutest:)
PS. Pildistamise ajal sadas vihma, nagu kampsuni pealt näha:)