Reede, 31. juuli 2009

Pihik. A Jumper.


Kui Maibrit suureks saab, siis üks asi, mida ta kindlasti rääkima hakkab, on see, et "kui mina väike olin, siis ma pidin kogu aeg neid totakaid pihikseelikuid kandma". Sest mina lihtsalt nii armastan neid. Minu meelest on pihikseelik üks praktiline ja mugav riideese ja nii ma neid muudkui Maibritile õmblen. Seekordne klassifitseerub vist küll traksiseelikuks aga idee on ju sama. Ja toetudes kogemustele ei tee ma enam ilma taskuteta seelikuid. Mis sest et vahel pannakse taskusse ka mustikaid või mõni tähtis asi, mis siis siis sinna unustatakse ja mida saab kõvasti taga otsida.

Ja kuna ma vaimustun üha rohkem ka taaskasutuskangastest, siis on seegi seelik tehtud kardinast. Leidsin sekkarist ühe õhukese kerge ülakardina, mis oma mustri tõttu oli juskui loodud selliseks seelikuks.
Ja kui keegi peaks tahtma ka sellist seelikut, siis augusti Eesti Naises on juhis olemas. Seda on väga lihtne teha, nii et julget pealehakkamist!
Ah jaa, kuigi ma pole seda veel ise jõudnud katsetada, peaks juhendi järgi olema võimalik ka täiskasvanud tüdrukutele seelik õmmelda. Õigemini kujutan ma seda seelikut siis rohkem teksade peal kantava tuunikana ette ja võibolla võiks ka alläärde "värvli" panna, nii et tuleks sellie puhvis tuunika. Ja ka trakside külge võib satsid panna...Või siis teha näiteks traksid ja värvlid teist värvi ja kasutada suuri nööpe. Ühesõnaga variante on nii palju, kui keegi suudab välja mõelda.

One thing that I am sure of is when Maibrit grows up, she will tell everyone how much she hates jumpers. Because when she was little, her mother loved them so much, that she kept sewing them :) So, here is another one. Made of a lightweight curtain that I found from thrift store. I loved the print so much and I think it is perfect for a jumper.
The pattern of this skirt is my own and it is published in Estonian magazine "Eesti Naine" august/2009. I haven't tried it yet but I think that it should also be possible to make an adult tunic using this pattern.


Neljapäev, 2. juuli 2009

T-pluusi uus elu


Tegin ühest kotakast T-särgist pisut naiselikuma pluusi. Ei midagi keerulist - heegeldatud passe, mansetid ja lilleke, pisut lõikamist, krookimist ja käsitsi õmblemist ja ongi valmis. Hea suvilas nikerdada :)
Juhend siis Eesti Naise juulinumbris :)
Fotograaf: Andres


"Kui Marlon Brando 1951 aastal filmis “Tramm nimega iha” senini aluspesuna kantud T-särki kui igati aktsepteeritavat “päevasärki” kandis ei osanud ilmselt keegi arvata, milline tööstusharu sellest alguse saab. T-särk on teksapükste kõrval ilmselt üks levinumaid riideesemeid maailmas, kuid erinevalt teksapükstest on t-särk justkui vaba reklaampind, kus võib reklaamida mida iganes - maaillmavaatest uue tooteni väja. T-särk on oma mugavuse ja lihtsusega võitnud kogu lääne ühiskonna poolehoiu ning leidnud tee usutavasti igaühe riidekappi.

Kui meie kapis oleks vaid need T-särgid, mida me tõesti kanname ja ära kanname, oleks kõik hästi. Kahjuks laiutavad seal aga T-särgid, mis jagatud firma suvepäevadel, kursuse kokkutulekul, mõnel tootekampaanial või pargis peetud poliitilise erakonna ürituse loteriil ja mida keegi eriti kanda ei taha. Ometi on ju ka nende T-pluuside jaoks kasvatatud keskkonnale nii kurnavalt mõjuvat puuvilla ning neid võimalikult madalate tootmiskulude nimel ühest maailma otsast teise sõidutatud. Ehk tasuks need laiutajad kriitilse pilguga üle vaadata ja mõnele neist uus elu anda?"

Laupäev, 30. mai 2009

Poekott


Juuni numbrist alates annan ka mina pisikese tagasihoidliku panuse Eesti Naise ajakirja. Seekord siis taaskasutatud materjalidest poekott. Oranžide lilledega kott on laudlinast, ülejäänud kardinatest. Kõik materjalid on pärit teiseringi poest :)
Kuna ajakirja maht on piiratud, panen siia ka jutu, mis ajakirja paraku ei mahtunud. Juhise leiate Eesti Naise värskest juuninumbrist!
Ja see, et koti õpetus ilmus samal ajal kui killerkoti kampaania algas, oli pime juhus :)


"Sellest, kui keskkonnavaenulik on igal poeskäigul alati ka uus kilekott osta, on räägitud juba väga-väga palju. Prügisorteerimise kõrval on see üks populaarsemaid ökoteemasid. Kõik me teame, et kilekottide tooraineks on taastumatu loodusvara nafta ning et plastik ei lagune looduses kunagi. Kilekotist on saanud tänapäeva tarbija igapäevane nähtus. Maailmas kasutatakse igas minutis umbes miljon kilekotti. Neid ju jagatakse meile lahkelt igal pool – toidupoes, kingapoes, riidepoes, apteegis, raamatupoes jne. Kilekotte on väga kerge saada, aga nendest on äärmiselt raske lahti saada. Vaid murdosa kilekottidest taaskasutatakse, enamik neist rändab paremal juhul prügimäele, halvemal juhul veekogudesse, kus veeloomad need ekslikult alla neelavad ning seetõttu hukkuvad.
Hea uudis on see, et igaühel meist on võimalik kilekottide hulga vähendamiseks oma väike panus anda. Tublimad kasutavad poest ostetud riidekotte aga veel tublimad õmblevad oma koti ise.
Koti õmblemieks ei ole vaja minna poodi uut kangast ostma. Parem vaata oma majapidamises lahtiste silmadega ringi. Ehk leiad sealt mõne ilusa mustriga vana kardina, laudlina või tekikoti? Või ema vana kitli? Kui käid teiseringi poodides, siis viska pilk peale ka kodutekstiilide riiulile – sealt võib leida imeliste mustritega kardinaid!
Siin olevale kotile on õmmeldud kinnitusriba, mille saad kokkuvolditud koti ümber tõmmata ja nööbiga kinnitada – nii ei võta see käekotis liiga palju ruumi. Kui teed nööpaugu ka koti serva, saad kotisuu nööbiga sulgeda.
Kuna kott on üsna mahukas, siis võid seda ka näiteks rannamärsina kasutada. Sellisel juhul õmble kotile pikemad sangad, et saaksid ta mugavalt õlale visata."







Reede, 6. veebruar 2009

Mummud ja lilled


Mul oli üks ilus roosa pluus, mis istus hästi ja meeldis mulle. Kahjuks olin ma aga nii laisk ja ei viitsinud moosiketmise ajaks trööbamaid riideid selga panna ja minu kena roosa pluus sai omale jäädavad kirsimoosi plekid. Ükski plekieemaldaja ei aidanud ja nii suundus pluus kaltsukotti, kus juba üks samuti hästi istuv ja roosa, kuid plekiline ja hallikaks tõmbunud pluus ees ootas. Alati saavad endale plekid just need kõige paremad pluusid ja need, mida sa väga ei armasta, muudkui kestavad...


Ühel ööl, kui mul und ei tulnud ja midagi asjalikku ka teha ei viitsinud, sirvisin American Eagle'i lehte ja leidsin ühe maika, mis toredasti värvitud. Ma pole muidu eriline batika sõber, aga sellised lihtsad batika-mummud tundusid küll väga armsad. Mõtlesin, et pluusi nr. 1 puhul võiks sama tehnikat rakendada. Kuna aga kodus olnud Dyloni värvipakiga sai värvida 250g materjali, siis uhasin potti ka pluusi nr.2. Peale mõningasi manipulatsioone sain omale helesiniste mummudega ja ilma plekkideta pluusi. Pluus nr.2 tuli aga sinine, tumesiniste plekkidega. Ehk siis ei kadunud need plekid kuhugi. Nii et pluusi tuli edasi kaunistada. Kuna mul ühtegi vaimukat ideed pähe ei tulnud, siis otsustasin lihtsalt vaba käega mõned lilled pluusile joonistada. Kasutasin selleks musta tekstiilivildikat. Lillesüdamikesse läks pisut glitter-värvi.
Nüüd on mul siis jälle kaks uut pluusi. Ei saaks öelda, et mul kapis vähe t-pluuse oleks, aga olukorras, kus ma olen endale aastase riideostmise paastu kehtestanud, on taoline värskendus üsna teretulnud.




Teisipäev, 3. veebruar 2009

Mia pluus



Mia ema palus, et ma Miale suveks pluusi õmbleksin. Vankrit tuleb ju ikka talvel parandada, eks :) Ja tegelikult on ju ainult meil siin põhjalas suvi veel mägede taga :)
Seekordne pluusike sai tehtud ühest suurest (meeste?) pluusist. Pluus oli nii suur, et nukupluusiks jäi veel kangast ülegi. Kuna silte polnud, siis ei oska täpset kanga koostist öelda, aga käe järgi on lina-puuvilla segu. Võib öelda, et see pluusike on Maibriti südameseeliku õde :) Ma lihtsalt nii armastan seda roosade lillekestega kandikangast ja riidega kaetud nööpe. 
Nüüd jääb veel loota, et Miale pluus paras on ja et ta selle ka omaks võtab. Õmblemine oli igastahes puhas rõõm :)







Esmaspäev, 5. jaanuar 2009

Roosa kleidike


Piinlik lugu küll, et kolm kuud on möödunud ja ei ühtki postitust. Aga kuna mul on nüüd päris oma töötuba, siis tuleb siia edaspidi ikka tihedamini kleidikesi :)Kuna Maibrit läks uuest aastast jälle lasteaeda ja enamik seelikuid-kleite oli lühikeseks jäänud, tekkis vajadus lasteaiariiete järele. Mina, kui suur pihikseelikufänn, tegin muidugi pihikseeliku (see pihikseelikuarmastus on tingitud tõenäoliselt sellest, et nö tavalised seelikud lihtsalt ei püsi Maibritil üleval - tema suurusnumbriga seelikkusse mahuks poolteist Maibritti).

Seelik on tehtud roosadest velvetpükstest. Nagu ikka, tuli kõvasti nuputada, et kõik detailid ikka lõigatud saaks. Siiski, kui ma oleks kohe alguses teinud selle pisikese lisapingutuse ja kontrollinnud lõiget, siis oleks olnud hoopis lahedam lõikamine. Ma ei saa aru kui paksud need Soome lapsed siis on, aga Ottobre lõiked on ikka ülemõistuse laiad. Mõistetamatu on see, miks ma seda ajakirja muudkui ostan, kui pean kõiki lõikeid ise korrigeerima. Aga nagu öeldakse: elad - õpid. 
Peale üleliigse ära lõikamist sai aga seelik üsna paras. Aplikatsiooni tegin vist elus esimest korda ja kasutasin kahepoolset liimiriiet selleks. 
Loodetavasti võtab Maibrit seeliku omaks ja kohe sellele mustikakompotti ei kalla :)