Kapp ja laud

Mina tööhoos, eelmisel suvel

Peale seda, kui me olime omale selle maja, kus me praegu elame, ostnud, arvas Andres, et ma võiksin minna restaureerimiskursusele. Sest sellist mõnusat vana mööblit oli siin nii mõnigi tükk. Mina muidugi oli väga igasuguste kursuste aldis ja nii läksingi ma Tallinna Rahvaülikooli restaureerimiskursusele. See oli küllaltki inspireeriv ning andis julguse ise liivapaber või värvieemaldi kätte võtta ja ühele vanale mööblitükile nendega läheneda. Ühtlasi sain ka aimu, kui tohtult aeganõudev üks korralik restaureerimistöö võib olla. Nii et vaatamata mõningatele teadmistele jäid meie vanad kapid-lauad kuuri alla paremaid aegu ootama, sest ei viitsinud mina neid lihvida ja poleerida, missest, et oli natuke julgust ja natuke inspiratsiooni.

Kapp enne

Aga eelmise suve lõpus, kui mul enam tõesti mitte kuhugi polnud oma köögiasju panna ja polnud ka aega ega viisimist kuhugi mööblipoodi või vanavara poodi minna, otsustasime ühe vana kapi kuuri alt välja tuua ja vaadata, et mis temaga teha. Alguses olin ma muidugi väga entusiastlik, nagu mulle ikka kombeks, ning pahtlilabida-soojapuhuriga sai ikka tunde järjest mässatud. Pärast olid käed täitsa kanged kohe. Peale seda, kui minu esialgne optimism pisut lahtus, võttis Andres ohjad üle. Liimis mõne liistu kinni ja pahteldas ja tegi igasugu muid parandustöid, mida mina küll ei oskaks teha. Ja noh, algul tundus kogu see töö ikka palju lihtsam. Tegelikult oli värvi eemaldamine kõige lihtam töö. Samas ei tahtnud ma mingil tingimusel, et sellest kapist tuleks üks väga sile ja "nagu uus" kapp. Ma tahtsin, et aja jäljed jääksid ilusti näha. Ja jäid ka. Kui kapp oli natuke toas seisnud, kuivas isegi mõni pragu sisse. Na nüüd proovis ka koer natuke kapi küljes hammast. See kõik mulle sobib. Kui mul oleks selline elamine, kus kõik on sile ja hele, siis ma ausalt öeldes polekski seda kappi värvinud vaid olekski sellise sigrimigri jätnud, nagu ta peale pahtli-kuumapuhuri tööd oli. Aga kuna mul sellist elamist ei ole, siis oli vaja, et kapp oleks värvitud.

Värviga oli pikk kaalumine - lõpuks jäin oma lemmiktooni - sinise- juurde. Andres valis tegelikult värvi. Et kapp väga üksikuks ei jääks, siis värvisime ka mõned riiulid siniseks ja üldse tirisin kõik sinised asjad kappidest välja. Kokkuvõttes jäin ma selle asjaga täitsa rahule.

Kapp pärast - see süütu ilmega tegelane on vastutav äranäritud kapinurga eest :)

Laud enne

Köögilaud ei seisnud meil mitte kuuri all vaid oli kasutuses, kuna meie eelmine, ümmargune laud, ei mahtunud peale väikest köögi ümbertõstmist enam kööki ja me pidime kasutusele võtma veidi väksema laua. See oli kaetud pruuni põrandavärviga ja plaan ta sellest vabastada oli pikka aega tegemata tööde nimekirjas. Seniks olin aga sunnitud laudlina kasutama, sest see pruun laud oli ikka sünge. Ja oleks ma siis teadnud, et laua kordategemine võtab Andresel vaid ühe päeva, oleks ma ehk rohkem talle seda meelde tuletanud ja poleks põhjust olnud mitu aastat oodata. Igal juhul ei jõudnud ma teda ära kiita, kui ühel hommikul kööki minnes enam lauda eest ei leidnud ja kuulsin selle asemel õuest mõnusat lihvimismasina häält. Koolis õpetati küll, et lihvida tuleb käsitsi ja piki puu süüd, aga ma jätsin selle teadmise targu endale. Sest tulemus oli super! Laua jalad said valgeks värvitud, et oleks natuke helgem. Lauaplaat ja sahtel said omale ühe vaha-linaõli seguse katte. Selle möksi ostsin ma Majatohtrist ja koostiselt on ta selline, et põhimõtteliselt võiks seda ka röstsaiale määrida :)

Lauaplaat pärast

Kogu laud päras

t

Ma olen väga-väga meie lauaga rahul ja nii õnnelik, et ma olen lõpuks vabanenud sellest laudlinaorjusest. Nüüd saan siis kapist välja võtta kõik need väiksed linikukesed, mida ma varmalt Samaariast olen kokku ahminud:)

Peaaegu et söödav möks, laual ja purgis

Vanaema tehtud mantel

Seekord lehvitan siin võõraste sulgedega. Selle mantli tegi minu ema oma vanast mantlist. Kuna kangas oli imepehme ja kerge, siis oleks olnud suur raiskamine see manetel vaid kulunud varrukaotste ja nööpaukude pärast lihtsalt ära visata. Lisaks on taaskasutatud ka mantli soojendus. Kuna ema vatiini ei tahtnud panna, kasutas ta soojenduseks ära ühe oma peenvillase peetud kampsuni. Sellistest õhukestest villastest kampsunitest saab väga hea ja õhukese "vatiini", seetõttu on minugi panipaika neid nii mõnedki kogunenud, et "äkki läheb vaja" :)

Mantli tegumoe mõtlesime emaga kahepeale välja, mina aina lugesin emale sõnu peale, et "vaata et liiga lai ei tule" :) . Tuli just selline nagu ma unistasin ja tõesti kahju, et see mulle selga ei mahu :) Kusjuures ema mantel oli pikk ja lai kuid ometigi tuli kangast vaevalt-vaevalt välja. Algul oli plaan ka äravõetav kapuus teha aga selleks enam kangast ei jagunudki.

Kuna aga see talv on üsna külm olnud, siis on mantel kenasti riidepuu peal soojemaid ilmasid oodanud. Varrukad on tehtud spetsiaalselt pikemad, et oleks ikka kasvuruumi ka. Nüüd tahan ma Maibritile teha ühe sulgkerge mohäärkampsuni ka, et siis mahub see kenasti mantli alla ja annab lisasooja. Ema mul ikka räägib, et garderoobis peaks olema ikka üks õhuke mohäärkampsun, sest see on mantli alla pannes nagu keskküte :)

PS. Pildil on ka vihje ühele osale aprilli EN käsitöörubriigis ;)

Teksaseelik

Kõigepealt suur tänu Suvile ja Sirlile, kes minu küsimise peale, et mida Eesti Naise käsitöörubriigis kõige rohkem näha soovitakse, vastasid vastavalt et laste väikseks jäänud riiete ümbertegemist ja teksapükstest seeliku tegemist.

Augusti Eesti Naises on tänu neile juhend kuidas lapse lühikeseks jäänud, kuid keskohast veel parajatest teksapükstest seelik teha. Ja eks augusti lõpp ole ju ka see aeg, kui tuleb lapse kapis kerge inventuur teha ja imestada, kui palju laps suvega kasvanud on. Ja nagu ma olen oma saleda lapse pealt tähele pannud, siis enne, kui püksivärvli pingutuskummi täitsa järele saab lasta on pükste sääred juba lühikeseks jäänud, seega pikendaks püksest seeliku tegemine rõiva kasutusaega. Ja tegelikult saab ju ka igasugu teist sorti pükse samamoodi ära kasutada. Ja leida väljundi ka oma enda alt-nii-laiade teksade jaoks.

Kunagi tegin ma omale taolise pika seeliku, aga selle jaoks on vaja kaks paari sobivaid teksaseid. Minu seelik sai tookord tehtud siis minu enda ja Andrese pükstest, mis kogemata värvitooni poolest täspselt sobisid.

Igal juhul, kui kellelgi soov lapsele samasugust seelikut teha aga ei tea täpselt kuidas, siis Eesti Naise augusti numbris on pildiline juhend. See seelik on nüüd aga üks Maibriti lemmikutest:)

PS. Pildistamise ajal sadas vihma, nagu kampsuni pealt näha:)

Kannusoojendaja

Mõni aeg tagasi sain ma Andrese vanatädilt kastitäie Siluette ning Nõukogude Naise mustrilehti. Ma olin selle varanduse üle nii õnnelik ja veetsin mitu kena õhtupoolikut neid lapates ja järjestades. Kui Siluettides võlub mind kõige enam elegantne moejoonis ja ka teatud perioodide moejoon üldiselt, siis Nõukogude Naise mustrilehed panid mind ahhetama oma imeliste tikandikavanditega. Ma pole just kõige agaram tikkija aga vaatamata sellele tärkas neid mustrilehti imetledes minus vastupandamatu soov tikkida. Ja kuigi oma unelmates tikiksin ma omale suure laudlina ja kümneid padjakatteid, siis jäin realistlikuks ja rahuldasin oma suurt tikkimissoovi pisut väiksema tööga.

Nii et tuli kohvikannusoojendaja. Vaatamata sellele, et ma aastaid tagasi tegin mitmeid kannusoojendajaid kingiks, pole mul endal siiani ühtegi aga vajadus on kogu aeg olemas. Kuigi mul oli juba ammusest ajast üks "töötav" kannusoojendaja mudel olemas, ei tundunud see nüüd enam üldse nii ideaalne. Sestap läksin tagasi vana hea lapiku soojendaja lõike juurde tagasi. Pealegi annab sellisel lapikul palju paremini igasugu käsitöötehnikaid eksponeerida.

Ja soojendajad on selles ja mitte teises blogis seetõttu, et need on õmmeldud pükstest, päevasärgist ja kardinatest. Tikandimustergi on vana - 76 aasta Nõukogude Naises oli see motiiv osa ühest suurest sallitikandist.

Mina ei hakanud aga emadepäevani ootama vaid kinkisin kannusoojendaja juba emale ära:) Punase-sinise kardinatest tehtu jätsin aga endale, kuna see nii hästi mu Taika nõudega sobib.

Presskannusoojendaja valmistamisjuhend on värskes aprilli Eesti Naises:)

T-särgi sussid

Taaskasutusteema on mulle endiselt äärmiselt südamelähedane, vaatamata sellele, et selle blogi postitused nii harvad on.
Märtsi Eesti Naisesse tegin T-särgi sussid. Kunagi väga ammu, 5. klassis, kui meil käsitöötunnid algasid, siis üheks esimeseks kudumistööks olid sussid. Esimeseks ülesandeks oli vaja minna Viru tänava pudupoodi ja osta paksu punast sünteetilist lõnga. Oli ainult punast. Sussid tulid ausad. Kinkisin need oma õele jõuludeks ja aastaid hiljem kandis neid isegi minu õe peigmees, kui ta remonti tegi. See oli tore vaatepilt, sest sussidel olid ka kelmikad tutid peal :) Lõpuks leidsid need pahtlised ja värvised sussid oma viimse puhkepaiga ikkagi prügikonteineris aga vaatamata oma pikale eale ning katsumustele ei olnud sussides ainumastki auku. Sünteetika ju ei idane ega mädane, nagu mu ema ikka ütleb.
Sellise anatoomiaga susse olen ma näinud siin ja seal laatadel ja külas, nii et nende susside ülesehitust võib vist juba rahvakunstiks pidada.
Minu eesmärk oli aga jälle selle taaskasutuse teema propageerimine (mitte et sellest vähe räägitakse, aga noh, pele rääkimise oleks ju ka tegusid või siis tegevusjuhendeid vaja). Ja kuna möödunud majanduslik õitsenguaeg jättis endast maha ka tohutul hulgal reklaamsärke (igal üritusel ja tootel ja kampaanial pidi ju loomulikult olema oma T-särk!), siis ma ikka otsin neile järjest kasutust.
Ja kui teil pole parasjagu majapidamisse ühtegi sussipaari vaja, siis kuduge ühest T-särgist kasvõi üks pajalapp - selline taaskasutamine mõjub enesetundele nii hästi. Kohe selline tunne tekib, nagu oleks kellelegi midagi head teinud. Uskuge mind :)

Maibriti jõulukleit

Päev enne Maibriti jõulupidu konstanteerisin fakti, et tal pole ühtegi päriselt pidulikku kleiti, mida selga panna. Ma olin talle jõulupeo etenduseks küll lumehelbekese seeliku õmmelnud, aga kleiti mitte. Ettevalmistused olid küll tehtud - roosa kangaski linnast ostetud, aga päevad enne jõulu lähevad teadagi mitu korda kiiremini ja lisaks olin ka haige, nii et kleidi õmblemiseni jõudsin alles viimasel minutil. Võtsin Siluetist lõike, lõikasin tükid välja, traageldasin kokku ja proovisin Maibritile selga - ja oh neid pisaraid! Preilile ei meeldinud ei kangas ega lõige.... Kuna see lõige oli tõesti üsna kummaline ja ma isegi polnud temast proovimise hetkel väga vaimustunud, siis otsustasin kiirelt uues kangast ja uue lõikega kleidi teha. Mul on küll palju kangaid kapis aga mitte selliseid, millest võiks lapsele pidulikk kleiti teha. Seega läks käiku üks hiigelsuur toorsiidist seelik, mille ma ühest meie oma valla kaltsukast ostsin. Kujutage ette, et meil pole vallas bensiinijaama ega apteekigi, aga on üks väga lahe, kuurist tehtud kaltsukas :)
Ühesõnaga - enne uue kleidi õmblemist võtsin Maibritilt allkirja, et kangas ja lõige sobivad, sest kolmandat kleiti ma poleks enam jõudnud sel õhtul teha.
Hommikuks oli kenasti kleit valmis. Kahjuks selgus aga lasteaias, et peale etendust kostüüme ei vahetata ja kogu üritus ollakse lumehelbekese outfitis, seega jäi kleit sellel õhtul selga panemata :) Küll aga nägi kleiti meie kodu jõuluvana! Maibritile meelib kleit väga, tänaseks pildistamiseks oli ta väga heal meelel nõus jälle seda selga panema. Ma ise olen ka rahul. Ja ei suuda aru saada, kuidas osad inimesed saadavad sellisest kangast asju taaskasutusse..... Sest see seelik oli sisuliselt üks suur ristkülik, mis oli volditud ja värveldatud. Ja mul jäi kangast ülegi :)
Ahjaa - lõige ajakirjast Moda 2/2006.

Pihik. A Jumper.

Kui Maibrit suureks saab, siis üks asi, mida ta kindlasti rääkima hakkab, on see, et "kui mina väike olin, siis ma pidin kogu aeg neid totakaid pihikseelikuid kandma". Sest mina lihtsalt nii armastan neid. Minu meelest on pihikseelik üks praktiline ja mugav riideese ja nii ma neid muudkui Maibritile õmblen. Seekordne klassifitseerub vist küll traksiseelikuks aga idee on ju sama. Ja toetudes kogemustele ei tee ma enam ilma taskuteta seelikuid. Mis sest et vahel pannakse taskusse ka mustikaid või mõni tähtis asi, mis siis siis sinna unustatakse ja mida saab kõvasti taga otsida.

Ja kuna ma vaimustun üha rohkem ka taaskasutuskangastest, siis on seegi seelik tehtud kardinast. Leidsin sekkarist ühe õhukese kerge ülakardina, mis oma mustri tõttu oli juskui loodud selliseks seelikuks.
Ja kui keegi peaks tahtma ka sellist seelikut, siis augusti Eesti Naises on juhis olemas. Seda on väga lihtne teha, nii et julget pealehakkamist!
Ah jaa, kuigi ma pole seda veel ise jõudnud katsetada, peaks juhendi järgi olema võimalik ka täiskasvanud tüdrukutele seelik õmmelda. Õigemini kujutan ma seda seelikut siis rohkem teksade peal kantava tuunikana ette ja võibolla võiks ka alläärde "värvli" panna, nii et tuleks sellie puhvis tuunika. Ja ka trakside külge võib satsid panna...Või siis teha näiteks traksid ja värvlid teist värvi ja kasutada suuri nööpe. Ühesõnaga variante on nii palju, kui keegi suudab välja mõelda.

One thing that I am sure of is when Maibrit grows up, she will tell everyone how much she hates jumpers. Because when she was little, her mother loved them so much, that she kept sewing them :) So, here is another one. Made of a lightweight curtain that I found from thrift store. I loved the print so much and I think it is perfect for a jumper.
The pattern of this skirt is my own and it is published in Estonian magazine "Eesti Naine" august/2009. I haven't tried it yet but I think that it should also be possible to make an adult tunic using this pattern.